Malle Pärn: Mitte palgalõhe, vaid riigilõhe!

Malle PärnMalle Pärn on rahvuskonservatiivne poliitik, teoloog, näitleja ja kolumnist.

Uute Uudiste kolumnisti Malle Pärna arvates kollitab Eestit mitte eurokabinettides lihtrahva tähelepanu hajutamiseks väljahautud väheoluline soolise palgalõhe probleem, vaid tohutu lõhe riigi valitsejate ja selle kodanike, inimeste vahel.

Jah, meil on edukalt ehitatud rikka riigi kuvandit, ikka teiste, suuremate eeskujul. Niisama nagu nüüd otsitakse sellele kuvandile kutsuvat hüüdlauset.

Meie valitsejad, või õigemini meie poliitüliõpilased, on saanud palju rahva raha eest välismaal õppimas käia, sealt nad ongi omandanud ettekujutuse, kuidas peaks ühe eduka vabariigi kuvand välja nägema.

Jah, kuvand: neljarajalised teed, viaduktid keset põlde, ringristmikud, – kes neid planeerib? Meie tingimustes pole neid vaja, meie rahvastik ei kasva, nagu nende teede planeerijad näivad arvavat, vaid kahaneb. Või mõtlevad nad ainult enda ja teiste rikaste MUGAVUSELE, arvestamata meie olusid? Et oleks võimalik kehvematest autodest ohutult MÖÖDA sõita? Või mõeldakse tuhandetele ülalpeetavatele migrantidele, keda siia hakatakse importima, ja kelle väärtuslik vaba aeg vajab sisustamist?

Meil on tohutud kaubanduskeskused, mis aina “uuenevad” ja “laienevad”, täis välismaist kaupa, mida keegi ei osta. Kaup rikneb, sest meil pole nii palju raha, et see kõik ära osta. Noh, enamus kaupa ongi täiesti mittevajalik, üsna inetu pealegi, toodetud heaolust totraks läinud tarbijahulludele. Meie rahva enamus on sellest õnneks – olude sunnil – vaba.

Meil on “innovaatiline” e-ühiskond, välismaa pangad, mille orjad me kõik oleme. Tohutult palju klantsajakirju, kirevad päevalehed, kus avaldatakse poliitikute värvilisi elusuuruses fotosid… Iga-aastane presidendiball rikastele ja ilusatele…

Aga: kellele seda kõike vaja on, kui rahvas läheb välismaale tööle? Sest neile ei ole siin tööd ja kui on töö, siis ei maksta selle eest palka…

Kõige olulisem asi on ära unustatud, kõrvale jäetud: INIMENE. Rahvas. Ilma rahvata, ilma inimesteta aga ei ole riiki. Ainult valitsus, hunta ja vahukiht omaette ei moodusta riiki. Valitsused, paraadid ja ballid vajavad teenindajaid. Õpetajaid, arste, sanitare, müüjaid, pagareid, põllumehi, autoremontijaid, ehitajaid, igasugu väikeettevõtjad. Kuni tänavapühkijate ja prügivedajateni välja: neil kõigil on õigus inimväärsele elule ja õiglaselt normeeritud palgale. Iga töö, mis tehakse ühiskonna hüveks, on väärikas ja auväärne! Palk peab võimaldama inimesele kodu, perekonna, vaba aja meelelahutusteni välja.

Aga kaabakad ja petturid ei tohi olla riigi seaduste kaitse all!

Tippjuht, tipppoliitik, tippametnik – absurdum! Meil on igasugu “tipud”, kes elavad hästi, neile makstakse astronoomilist palka, kuluhüvitisi, lisatasusid, preemiaid ja lahkumisel (kui oma tööga hakkama ei saa) kümnetes tuhandetes kompensatsioone. Aga muu osa rahvast peab hakkama saama väikese palgaga, ilma mingite kompensatsioonideta, hädaabi toetustega,

Ühel poolt, tippude poolt, on see Eesti edulugu, mida läänes levitatakse, teiselt poolt, rahva poolt, on see meie kohalik häbilugu, millest julgevad rääkida ainult hullud teisitimõtlejad – enamus rahvast on vait, või nuriseb omavahel. Ja sõimab üksteist internetikommentaarides.

Rahvas on vihane, sest ei saa oma eluga rahul olla. Palgad peavad olema sellised, et nii-öelda “tavainimene” (tipp-poliitikute termin!) saaks omada kodu, kasvatada lapsi, ja mõnusasti, mõistlikkuse piirides veeta vaba aega. Jah, alampalk võiks olla 1000 eurot. Aga seda ei saa seadusega kehtestada, see peab olema võimalik, see peab sündima riiklikust finantssüsteemist, mida meil EI OLE.

On täiesti hullumeelne maksta ühele inimesele 30 000 ja teisele 300 eurot, kui meie kõigi ööpäev on 24 tunni pikkune! Meil räägitakse aina väikestest asjadest, vistrikest, mitte haiguskolletest. Kui palgalõhe meeste ja naiste töös on ehk paarisaja eurone, siis palgalõhe erinevate ametite ja tööde vahel on 100-kordne! Insener ilma tippjuhita saab oma tööd teha, aga tippjuht ilma insenerita ei tee midagi! Ainult korraldab, organiseerib, sekeldab, segab inseneri tema töös –  kui inseneri pole, siis pole tal midagi korraldada. Kui koole pole, kui õpetajaid pole, ei ole haridusministril midagi teha. Kes teenib temale palga? Pole loogiline, et see, kes teeb tegeliku töö, saab vähem raha kui see, kes seda tööd müüb.

Palgad peaksid olema kuidagi normeeritud, ajakulu, vaeva, vastutuse (reaalse, mitte tühja sõna!), ühiskondliku kasumi, ja isegi võimaliku kahjulikkuse alusel. Riigis peaks olema oma ökonomistid ja normeerijad, finantsistid, pankurid, raamatupidajad ja juristid, kes töötaksid riigi ülesehitamise heaks, mitte oma isikliku heaolu suurendamise heaks terve rahva arvelt!

Kusjuures nii väike rahvas nagu me oleme – ei vaja me tohutut ja mõttetut, inimesi rumalaks ja mugavaks muutvat luksust, me vajame seda, et meie elementaarsed õigused oleksid tagatud – meil on ju vabariik, pealegi veel nimepoolest demokraatlik, see tähendab ju, et  ühiskonnas ei tohiks olla nii suuri seisusevahesid nagu praegu!

Elementaarsed õigused: õigus elule, õigus tööle, õiglasele palgale, eluasemele. Geiabielude arutamine tuleks lükata kuhugi kaugele tulevikku, kui esimesed elementaarsed õigused on tagatud. Niikaua peaksime töötama koos, ühiselt, vedama vankrit ühes suunas, mitte nagu luik, haug ja vähk tolles valmis. Ka geidel oleks tunduvalt meeldivam elada õiglases ja rahulikus riigis, mis siis, et ilma õiguseta oma elukaaslust abieluks nimetada. Neid pole meil ju kunagi rünnatud ega diskrimineeritud!

Poliitikud, kes ei saa aru, missuguses riigis nad elavad, missuguse monstrumi nad on valmis ehitanud, tuleks suunata tootvale tööle, ühiskonna heaks, ja rahvas peaks valima ühe Tarkade Kogu, kes omakorda rakendaksid tööle tõelised ministeeriumid, kes asjatundjatena endale alluvat ala hakkaksid üles ehitama, mitte ära hävitama… 

Kõikides erakondades on ju ka tarku ja ausaid inimesi – miks neid ei lasta juhipositsioonidele? Miks nad ei suuda võimu üle võtta? Tõstaksin loosungi: kõigi erakondade arukad, ühinege! Meil on sõjaolukord, meil on vaja strateegiat, kuidas rahvas ja riik hukkumisest päästa! Unustage ometi oma isiklikud omavahelised vastuolud, vahetage välja need, kes on juba ärihaide poolt äraostetud. Inimene on tähtis, mitte asfalt! Enne peab riik rahvale võimaldama tulu teenimise, siis alles saab ta nõuda temalt tulumaksu! Inimene peab jaksama toita oma perekonda, alles siis tohib ostude pealt nõuda käibemaksu!

Kui riik on nii rikas, et saab rahva raha raisata ebaolulistele asjadele, aga rahvas ise on vaene, siis on tegemist hunta-valitsusega. Ja see on põhiseadusevastane, seega kuritegelik.

Ei tohi lubada igaüht poliitikasse. Esimene tingimus olgu: poliitik peab aru saama, kui rahva olukord on katastroofiline. Kui ta ei saa aru, ja pakub kallist iluravi vähihaigele, siis ei ole tal asja riiklikku poliitikasse. Igal kandideerijal peab olema plaan, kuidas meie elu paremaks teha. Päriselt, mitte tühjades sõnades.

Praegune presidendiralli on üpris hale, sest kõik kandidaadid, peale Helme, on vaid kenad ja kuulekad ametnikud, nende seas ei ole ühtki isiksust, kes suudaks ka ISE mõelda või rahvast poliitikute omavoli vastu kaitsta! President ei tohi olla kuulekas käpiknukk!

Kommentaarid