Malle Pärn: Mõned mõtted poliitikast

Kandideerisin riigikogusse, ja mõtisklesin sel “kuumal” poliithooajal meie poliitika üle. Püüdsin, mitte ennast reklaamida, vaid ise süveneda meie riigi ja rahva olukorda. Pean seda oma tehtud tööks poliitikuna, ja tahan sellest rahvale aru anda.

Niisiis, mõned mõtted poliitikast:

Meie poliitikutel ja poliitikal on rahva hulgas halb maine. Sellel peab põhjus olema. Tahaks teada, kas riigikogu näiteks eelmisel aastal võttis vastu ka mõne hea ja kasuliku seaduse? Kui kellelegi meenub, ütelgi.

Riburadapidi tuleb sealt nagu enamiku meelest halbu ja kahjulikke. Miks? Ja neil näis olevat lausa tuli takus, nagu vanarahvas ütles? Jooksid amokki, nagu oleks viimnepäev kohe saabumas? Kooseluseadus, tööhõiveseadus, lastekaitseseadus, kodakondsusseadus, apteegiseadus, piirilepe. Rail Baltica?

Miks pole tehtud uuringuid, KUI PALJU oleks neid paare, kes tõttaksid kooselluma, kui seadus päriselt vastu võetakse? Rahvas aetakse kodusõtta mõnekümne paari pärast? Kas see pole lapsik ja mõtlematu?

Uue riigikogu (mis endiselt on parteide poolt määratud, mitte rahva poolt valitud) tegevus jätkub samal kursil: aktsiiside tõstmine, kobarhääletus, usaldushääletuse põhjalaskmine, illegaalsed immigrandid, mõtlevate inimeste sildistamine rassistideks, vihaõhutajateks ja muidu lollideks… Ülbe enesekesksus. Sisutühjad loosungid. Kuidas me saame selliseid seadusetegijaid usaldada?

Kui arvutuses on kuskil viga tehtud – kuidas siis käitub arukas inimene? Kas ta püüab kuidagi siluda ja tasakaalustada edasist arvutamist, kombineerides arvusid ühest paigast teise?

Tuleb minna tagasi sinna, kus tehti viga. Ainult siis on lootust, et saame õige vastuse. Muidu jookseb see viga meie arvutuses ju kogu aeg edasi…

Ühiskonnaelus on niisamuti. Kui me oleme kuskil vigu teinud, siis tuleb neid kõigepealt tunnistada, need heaks teha, ja hoolikalt kaaluda, kuidas edasi minna. Aga vea tegijat, kes oma viga ei tunnista, ei maksa uuesti valitsusse lasta. Iluravi ei aita, kui tõsine haigus on kallal. Valutablett on ajutine hädaabinõu, valu põhjus tuleb kõrvaldada. Tuleb uurida, mis tekitab valu.

Kui meil on probleemid: siis tuleb küsida MIKS? Mis need probleemid tekitas? Kas need on loomulikud, ühiskonnaelus igasuguse arenguga kaasaskäivad probleemid? On hea, et meil on inimesi, kes nii-öelda näpuga näitavad valusate probleemide peale. Mõned muidugi sõimavad neid virisejateks ja vingujateks. Ilmselt tunnetades enda süüd? Või ei näe nad tõesti meie tegelikku elu?

Liigkasuvõtjad. Tööpuudus. Palgavahed. Millest on tekkinud olukord, et meil on hiigelsuured palgavahed? Kas tõesti pole võimalik ühiskonda niimoodi korraldada, et kõik saaksid niisugust palka, mis võimaldaks neile kasvõi hädapärase äraelamise, kodu, majapidamise, lapsed, toidu, riided. Elementaarsed asjad, mis peaksid olema kättesaadavad igaühele, kes viitsib ja oskab tööd teha. See on esmane inimõigus, mille riik peaks oma kodanikele võimaldama. Pisiasjadega võiks tegelda siis, kui põhilised asjad on paigas.

Valitsus, seaduste tegijad, ühiskonnaelu korraldajad – peaksid olema eliit, ka vaimne eliit, mitte ainult fiskaalne.

Noblesse oblige, kõrge seisus kohustab – nii öeldi kunagi. Võrdsus, võrdne kohtlemine millest meil viimasel ajal palju räägitakse, on abstraktne idee. Kui me seda hakkame tegelikkuses rakendama, siis jõuame absurdini. Kuidas saab võrdselt kohelda esimese klassi õpilast ja ülikooli professorit? Siis tuleks ühtlustada nõudmised, ja meil ei saaks enam kunagi olemagi mingeid professoreid. Lõikame aias kõik taimed ühepikkuseks? Inimestel on erinevad vajadused, erinevad võimed, neid pole võimalik võrdselt kohelda. Võrdsed õigused? Kas balletiartist saab nõuda endale ooperis peaosa, ja vastupidi, ooperisolist balletis?

Mina arvan, et hea poliitik on see, kes ei aja udu, kes näeb tegelikkust võimalikult tõelähedaselt. Kes ei lase ennast petta ega peta teisi. Kes oskab vahet teha olulise ja ebaolulise vahel.

Mina ei ole majandusinimene, ma olen kultuuriinimene. Aga ka majandus saab tegelikult alguse kultuurist. See, mida ja kuidas me toodame ja tarbime, oleneb kultuurist. Ka see, kuidas me suhtume üksteisesse, iseendasse, kuidas teeme oma tööd. Kultuur moodustab vaimse keskkonna, mille puhtus on olulisem veel kui loodusliku keskkonna puhtus, see on meie elu alus. Puhta vaimse keskkonnaga riigis on ka sotsiaalne ja looduslik keskkond puhtamad kui reostatud vaimse keskkonnaga riigis.

Kultuuri alla kuuluvad kõik kaunid kunstid, kultuuri alla peaks kuuluma ka meedia. Arukas rahvas esitab oma kultuuritegijatele kõrgeid nõudmisi. Sest nende tegevus mõjutab meie laste kasvatust, haridust, maailmavaadet, ellu ja inimestesse suhtumist. Kogu elu.

Mulle näib, et suur osa meie kultuurist soovib meist kujundada enesekeskseid lõbujanulisi mõtlemisvõimetuid konjunktuurlasi, kes aina omavahel pisiasjade pärast kisklema lähevad, sest siis ei sega nad end “suurde” poliitikasse.

Meie nõndanimetatud RIIK on lootusetult rumal raiskaja. Kui on tegemist laste toidu või lasteaiakasvatajate palgaga, siis ütleb see RIIK, et tal ei ole raha, aga kui rahva usalduse kaotanud poliitikud (keda enam loodetavasti tagasi ei valita) Toompealt alla saadetase, kingitakse neile terve varandus. Estonian Airi põhjalaskjast ja Kreeka pankadest rääkimata.

Hirmkõrge pension riigikogu liikmetele ei ole kuidagi põhjendatud. Kõrgendatud pension on õigustatud nendele, kelle elukutse on ohtlik või eriti raske (politsei, tuletõrjuja). Riigikogulase amet ei ole ei ohtlik ega raske, kuidas muidu arvatakse, et sellega iga parteibroiler hakkama saab.

Kõrgepalgalistele ei ole vaja maksta lisatasusid, samuti peaks igaüks ise oma auto ja korteri eest maksma. Riigikogu liikmeid ei ole keegi Toompeale sundinud, nad on ise vabatahtlikult sinna kandideerinud. Võiks koguni öelda: poolvägisi trüginud. Ja otse loomulikult peab iga töötatud aasta lisama pensionistaažile ühe aasta.

President olgu president ainult oma ametiajal. Edaspidi olgu ta nagu meie kõik, miks on vaja teda ja tema naist eluaeg üleval pidada? Esialgu on meil neid vähe, aga tuleb ju järjest juurde? Lõpuks on terve hulk “endisi”, keda meil tuleb elu lõpuni üleval pidada? Milleks? Kas see pole solvav: on nad siis nii saamatud, et ei suuda ise oma elu korraldada?

Meil oleks vaja ametnikku, kes tegelikult kodanikele võrdseid õigusi nõuaks. Kes püüaks demokraatiast parimad küljed välja tuua, ja jätaks kõrvale halvad küljed.

Need on vaid mõned mu mõtetest…