Malle Pärn: Mõnede poliitikute nägemishäiretest

Poliitik peab suutma oma rahvast puudutada, kaasa haarata, selgitada olulisi asju, ja julgema rahvale tõtt rääkida. Poliitik ei tohi rahvale valetada. Juba esimese valega kaotab poliitik rahva usalduse. Sest valel on lühikesed jalad, ikka on keegi, kes selle vale läbi näeb. Jah, küllap ka sel valetajal on omad jüngrid, kes teda usuvad, kes on ise samasugused valetajad, aga klikipoliitik jääb viletsaks etturiks, temast ei saa kunagi võimsamat malenuppu.

Poliitik peab oskama emakeelt. Mida vähem ta kasutab kantseliiti, seda rohkem rahvas teda usaldab. Sest see näitab, et ta oskab ise mõtelda, ei tsiteeri mingeid päheõpitud eeskirju, mis eiteakelle poolt talle on peale surutud, ja millest ta ise arugi ei saa. Poliitik peab oskama kantseliiti kirjakeelde tõlkida.

Meie poliitikud vastavad sageli mingile kriitikale, et “mina küll ei näe…” kas ohtu või probleemi või viga või erinevust. Tore, et nad seda avalikult julgevad tunnistada. Aga kas ei peaks sellisel juhul endalt küsima: Kui nii paljud inimesed näevad ja mina ei näe, kas ma siis ikka olen sobiv kandidaat rahvaesindaja kohale? Äkki peaks tunnistama oma suutmatust “näha”, tegema sellest järeldused, ja astuma tagasi? Et seda tööd saaks teha keegi teine, kes “näeb” paremini?”

Kui inimene ütleb, et ta ei näe, siis tuleks temalt küsida: äkki sa lihtsalt pole “vaadanud”? Kui ei vaata, siis loomulikult ei näe. Ja kas kõrgel ametiisikul on üldse õigus lähtuda kitsalt isiklikust hetkehoiakust või isiklikust nägemisvõimest, “mina seda ei näe…” ei ole ju mingi argument ega arvestatav väide. Samahea oleks ju “nii tundub mulle isiklikult”… Omavahel võime nii rääkida, aga ametiisik, kõrge poliitik peaks rääkima seda, mida ta TEAB. Sest ta on kohustatud teadma, talle makstakse selle eest palka. Ja kui ta ei tea – ei saagi nõuda, et üks inimene kõike teab – siis on tal ju võimalus küsida nende käest, kes teavad, või lugeda teatmeteoseid ja teaduslikke raamatuid, et teada saada, et “näha” maailma ja oma rahvast võimalikult adekvaatselt.

Kui ei näe, kui ei tea, siis tasub ikka kuulata ja uskuda ja usaldada seda, kes näeb ja teab, mitte talle põikpäiselt vastu vaielda, et “mina küll seda ei näe”.

Nüüd on tekkinud veel üks kummaline nägemishäire: enam ei nähta inimesi, nähakse enda väljamõeldud silte ja suheldakse nende siltidega. Kellele on kord inetu silt peale kleebitud, see ärgu enam sõna võtku, sest niikuinii ei loe ega arvesta ideologistide armee tema mõtetega, olgu need ükskõik kui arukad. Üksteise järel kuulutavad propagandistid: meil on häbi, me mõistame hukka. Ja seda, mida eesti rahva puhul hukka mõista, NÄEVAD nad äkki üliselgesti. Isegi seal, kus tegelikult polegi midagi näha.

Igasugu halbu asju on alati juhtunud: inimesi on röövitud, petetud, tapetud, solvatud, rünnatud, kurjategijaid on vangi pandud. Keegi pole aga kunagi nende halbade tegude põhjal teinud üldistusi ja süüdistanud tervet rahvast kuritegevuses, röövimises, või mingit erakonda röövimisele ässitamises. Kunagi pole kuulutanud minister, et tal on häbi, või et ta mõistab mingi üksiku kuriteo “ühemõtteliselt” hukka… Ei tea ka, et keegi oleks maa alla vajunud.

Nüüd on korraga eestlastele külgekleebitud ajaloo kohutavaimad häbiteod: vihakõne, rassism, homofoobia, võõraviha… Ilmuvad südantlõhestavad artiklid, mille üle omaaegne Rahva Hääl oleks uhkust tundnud… Miljonite röövimine oma rahvalt on väike juhuslik vallatus nende (väljamõeldud) kuritegude kõrval.

Mis meil toimub, kulla inimesed?