23.05.2024
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Ühiskonnas ja riigis peab valitsema kord, mitte kaos, selleks tehakse seadused, et ei oleks anarhia või segapudru, kus igal egoistil ja kaabakal lubatakse nõuda teistelt ükskõik mida.
Seadusi ei tohi teha selleks, et võimaldada mingil väljavalitud grupil ülejäänud rahvast karistamatult, mingite selleks nimme tehtud seaduste kaitse all röövida!
Ühel rahval, ühel rahvusel on ühtne keel, ühised mõisted, ühine kultuur ja ajalugu, traditsioonilised reeglid ja kombed, – need peaksid selles riigis ühtlaselt kehtima, sõnadel peaks olema keeleliselt sama tähendus. Kuidas me muidu saame omavahel suhelda?
Kultuur on järjepidevus. Sajanditevanune. Kultuuril on mõte, kultuuris on sõnum. Kultuur on see, mis ühendab rahvast, mitte see, mis lõhestab.
Mõtlemisvõimeline inimene püüab seda maailma ja oma eelkäijaid mõista, mõistmatu loll loomulikult usub, et tema on esimene tark maailma ajaloos.
Tarkuse juurde kuulub ka tänulikkus.
Kui me ei austa oma esivanemaid, siis me ei austa ka ennast. Viisakas inimene ei ründa kunagi seda, kes on surnud.
Maailmas on nii häid kui halbu asju. Arukas inimene oskab neil vahet teha, loll ei oska. Sageli on halb asi kenasti ära maskeeritud ja loll hakkab seda kiitma. Paraku.
Aga lollus on inimese isiklik valik. Mitte kedagi teist ei saa loll oma lolluses süüdistada. Sest ta oleks ju võinud valida tarkuse, aga ta valis lolluse.
Seadus peab alati kaitsma ausat ja töökat kodanikku, korralikku inimest, mitte sulisid ja vargaid, terroriste ja valetajaid. Seadus peab kaitsma ühiskonna sotsiaalse ja vaimse keskkonna puhtust.
Elementaarne inimväärikus on see, et inimesi ei jagata avalikult liikidesse selle järgi, kuidas nad korraldavad oma suguelu. Väärikas inimene paneb oma magamistoa ukse võõraste ees kinni. Väärikas inimene ei nõua tervelt ühiskonnalt oma isiklike ihade riiklikku tunnustamist.
See, mis meil riiklikult toimub, on täielik farss, aga nii üle võlli keeratud, et see ei aja naerma, vaid nutma või vihaseks. Praeguse valitsuse nüüd juba selgelt läbinähtav eesmärk on Eesti kindlate kätega hävitada.
Hulllumeelsus võrdsustatakse normaalsusega, ei, seda ju isegi eelistatakse normaalsusele. Normaalsus ei tohi tänapäeval anda hullumeelsusele negatiivset hinnangut ega nimetada seda hullumeelsuseks, aga hullumeelsus normaalsust tohib lausa hukka mõista. Ja küllap lõpuks ka vangi panna.
Mõtlemisvõimeline ja oma rahvale kaasa tundev inimene ei saa praegu poliitikast kõrvale jääda. Meil peaks olema lausa mitu konservatiivset erakonda. Miks me ei suuda hullustele vastupanuvõitlust organiseerida?
Demokraatia tuleb vundamendist peale uuesti üles ehitada. Maaelu ja metsade hävitamine tuleb peatada, rahakeskse mentaliteedi võim, mis mädandab juba tervet ühiskonda, tuleb murda.
Elekter on inimõigus, mitte luksuskaup, riigiettevõte peab seda taskukohase hinnaga rahvale müüma, mitte välja mõtlema igasugu uusi “pakette”, mis seda hinda veel kõrgemaks aitavad kruvida!
Röövel on röövel, riik peab rahvast teenima, mitte röövima.
Kultuuri dekadents tuleb peatada, rumalust ja andetust ei tohi võrdsustada tarkuse ja andekusega! Praegu lükatakse rumalus ja andetus tarkusest ja andekusest ettepoole, ülimuslikuks, sest rumalus ja andetus valitseb maailma. Elame pahempöörde kanna all.
Pahempöörde all mõtlen seda protsessi, mis kristlikus tsivilisatsioonis praegu käimas on: inimkonna pööramist ja pöördumist pahemale, kõiges halvema poole, kõikide pahede täieliku võimu alla.
Pandora laeka lahtikangutamist.
Rahvast langeb nagu loogu, intelligendidki lasevad ennast rõõmsalt kaasata (kõikidele pahedele) avatud meelega influentseriteks ja mudijateks ja karjakrantsideks sellesse jätkusuutlikku toimepidevuse ja säilenõtkuse ja mitmekesisuse kakofooniasse.
Tule ometi, armas Jumal, meile appi, meie ise ei saa enam selle tuhandepäise monstrumiga hakkama!
Malle Pärn