Malle Pärn: poliitika peab olema inim-, mitte rahakeskne

Malle Pärn on rahvuskonservatiivide kandidaat Riigikogu valimistel.

Rahvuskonservatiivist näitleja, teoloog, poliitik ja kolumnist Malle Pärn leiab, et poliitikat tehes peab mistahes muu põhjuse ees esikohal inimene.

“Meile püütakse kogu aeg kinnitada ja õpetada, et maailma materiaalsed väärtused ja rikkused on jäävad, et meie elu peamine eesmärk on haljale oksale jõuda, saada rikkamaks oma naabrist, kindlustada oma tulevik suurte rahanumbritega. Saada konkurentsivõimeliseks.

Normaalselt toimiva elukorralduse kunstlik ja vägivaldne ümber reformimine, kõikide elualade allutamine rahale ja rahateenimisele, vaimse hariduse alahindamine, eetika ja moraali kõrvale heitmine – kõik see teenib ainult üht eesmärki: hävitada inimene kui vaimne tervik, ja teha temast rahamasina kuulekas, hingeta ja mõtlemisvõimeta ori.

Poliitikud peavad hakkama kuulama oma ala asjatundjaid: sotsiaalteadlasi, majandusteadlasi, finantsiste, filosoofe, usuteadlasi, psühholooge, kasvatusteadlasi. Kui teeks õige vaherahu, lõpetaks ära igasugu sildistamised ja halvustamised, ja hakkaks kõik koos oma rahva elu – omaenda ja oma laste elu – paremaks tegema? On see nii võimatu?

Meie rahvas on liiga väike, me ei tohi ühtegi inimelu ohverdada mingisuguse abstraktse riigiideaali või veel vähem mingi välismaise (Brüsseli) mudelsüsteemi ülesehitamise heaks. Meie peame lähtuma oma rahvast, oma inimestest, oma oludest, oma kliimast, oma maast.

Me ei suuda valitseda loodusjõude. Me ei suuda vastu panna Jumala kosmiliselt mõõtmatule väele. Me ei tea, mis meid ootab, mis meile osaks saab, kui me Jumala (või Looduse, kui teile sõna “Jumal” ei meeldi) seadusi nii rängasti ja hoolimatult rikume. Neist teerulliga üle sõidame.

Igas kogukonnas on tarku inimesi. Tänapäeval on neid ometi nii lihtne üles leida. Inimesed levitavad oma mõtteid suhtlusvõrgustikes, blogides, ajakirjanduse kommentaariumides. Aga – jah, siin on üks aga: ka tarkuse ära tundmiseks on tarkust vaja. Rumal ju tarka ei armasta.

Tarkust on muidugi mitmesugust. Päris loll inimene ju reeglina ühiskonnas edu ei saavuta. Ja rikkaks ka ei saa. Selleks on vaja teatud liiki tarkust. Inimene, kes suudab oma isikliku elu (teiste arvel) hästi ära korraldada, ükskõik millises ühiskonnas, on ju tark, mitte rumal.

Aga riiki valitsema peaksid inimesed, kellel lisaks sellisele tarkusele oleks veel ka hingetarkus, mõtlemisvõime, südametunnistus ja missioonitunne. Kes oleksid valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest. Kes tunneksid, et nad vastutavad oma tegevuse eest oma rahva ees. Kes saaksid aru, et nende tegevusest oleneb kogu rahva heaolu ja käekäik. Kes ka ise sooviksid, et rahvas neid austaks ja usaldaks, ning oma tegevusega püüaksid seda austust ja usaldust ära teenida.

Olen sageli mõelnud: miks küll meie valitsejad ei ole endale võtnud selliseid tarku nõuandjaid, ja miks nad ei võiks tarkade nõu järgi tegutseda, isegi kui see nende isiklike (lühinägelike) soovide ja ambitsioonidega vastuolus on. Tark oskab kaugemale näha, oskab ka hädaohtude eest hoiatada. Tark kindlustaks ju neile võimu ja rahva lugupidamise?

Ülo Vooglaid oli mõnda aega riigikogus, aga tema nõu ei võetud kuulda. See heideti kõrvale kui poliitilisel kiirteel kihutamist takistav nähtus. Aga arutu kihutamine lõpeb teatavasti kraavis. Ühiskond, mis aina enam ja enam keskendub materiaalsete väärtuste saavutamisele, hülgab järk-järgult loomuliku inimliku eetika kui takistava elemendi ning asub selle asemele välja töötama endale meeldivat “eetikakoodeksit”.

See tähendab: selliseid eetikareegleid, mis sobiksid neile, kes on ühiskonnas võimul ja kelle käes on suurem osa materiaalseid väärtusi. Mis annaksid nendele teiste silmis niiöelda õige, korraliku kodaniku staatuse ning kindlustaksid neile enam-vähem ohutu eksistentsi nende seas, kes on enamuses, kuid kes peavad materiaalses mõttes vähesega läbi ajama.

Et keegi ei mõtleks, nagu oleksid ühiskondlikud varad ebaõiglaselt jaotatud, ning veel enam: et kõik endalegi eesmärgiks seaksid sellesama materiaalse heaolu saavutamise ega ohustaks võimulolijate kaardimajakest, kangekaelselt järgides ning jutlustades tegelikku inimlikku eetikat.

Kristliku eetika üleüldine kõrvaleheitmine vist ongi valitsuste eesmärk ja tegutsemise alustugi. Uued kategooriad, mis võetakse kasutusele poliitikute poolt, on näiteks partei huvid ja propaganda, poliitilised manöövrid ehk poliittehnoloogia, nagu seda nüüd nimetatakse — eriti valimiseelsel perioodil. Poliitikud ei suuda vist enam ühtegi vastaspartei avaldust ega ettepanekut nii-öelda puhtalt vastu võtta. Alati kahtlustatakse selle taga mingit omakasulist manöövrit ja rahva petmist võimu saavutamise nimel. Ju siis seda aina tehakse ise.

Ja muidugi on seal olulisel kohal ka tänapäeva müütilised “euroopalikud väärtused”. Proovin neile õiged nimed anda: valikuline sallivus ja avatus, ksenofiilia, migrantofiilia, seksofiilia, natsiofoobia, rahvuslik alaväärsuskompleks, ambivalentsus, elitism, kambakraatia, teisitimõtlejate vihkamine. Väärtused missugused!

Meil tuleks vist üheskoos koolipinki istuda ja hakata õppima, kuidas ehitada normaalset inimlikku riiki. Eelkõige: kuidas iseseisvalt mõelda, vastavalt meie oludele, mitte kellegi võõra nõuandeid meie oludesse sisse suruda. Palmid meie kliimas ei kasva. Me peame õppima ette nägema oma tegude ja otsuste võimalikke tagajärgi tegelikus elus, sest otsused, käsud ja keelud näevad paberil hoopis teistsugused välja kui päris-elus.

Esimene samm sellel teel oleks kehtestada ükskord ometi tõeline sõnavabadus, kus uusliberaalsel multikultilisel ideoloogial ei oleks nii kindel ainuvõim, kus võrdselt arvestataks ja hinnataks ka konservatiivset ja rahvuslikku poliitikasuunda. On see nii võimatu?

Ons konservatiivsus nõnda ohtlik, et seda tuleb aina laimata ja halvustada? Ons konservatiivsus nii ilmselgelt õige ja hea, et selle vastu ei ole olemaski mingeid mõistlikke argumente? Ent mida agressiivsem on rünnak, seda suurem on ka vastupanu. Ja pealtvaatajad valivad pooled. Eestlane on kangekaelne. Ikka on neid, kes ei ole nõus hakkama marionetiks platsmassist mudelmaailmas. Kes tahavad elada päriselt, päris-maailmas.

Poliitika peab olema inimkeskne, mitte ideoloogia- ega riigikeskne. Kallis rahvas, valida tuleb usalduväärseid inimesi, mitte poliitbroilereid ja elukutselisi tühikõnelejatest poliitkarjeriste!”

Malle Pärn on EKRE volikogu liige ja kandideerib riigikogusse Jõgeva- ja Tartumaal, numbriga 765.

Kommentaarid