Malle Pärn: Poliitilistele sõimlejatele – puust ja punaseks!

Martin Helme: “see, kuidas me asju arutame – mis võtmes, mis väljendite ja tooniga – on osa poliitilisest võitlusest. See, mis keelt me kasutame, paneb paika selle, kuidas ja millest me räägime ja mis on lõpuks ka tulemus. Nii et ma põhimõtteliselt ja kategooriliselt keeldun leppimast, et poliitkorrektsed kaanonid kirjutavad mulle ette, mismoodi või mis väljenditega ma võin end poliitikas väljendada.»

Jah, “kui on must, näita ust” ei ole päris tavaline kõva lauba ja paadunud südamega poliitiku jutt. Muidugi oleks võinud väljenduda pehmemalt, diplomaatilisemalt, nii-öelda, aga miks ta oleks pidanud seda tegema? Tuleb vahet teha, kas ütleja on profipoliitik, nomenklatuurik, või on tavaline kodanik. Ta oli kodanik, kes oli mures oma rahva elu ja turvalisuse pärast, võttis tõsiselt Rootsi sündmusi, ning väljendas ju õiget mõtet. Ja poliitikasse läinud inimese “endise elu” lööklauseid ei maksaks kogu aeg loosungitena välja hõigata. Selle lause pidev takkajärgi hukkamõistmine näitab, et meil tegelikult EI ole lubatud oma mõtteid välja öelda, et meil ON ideoloogiline, isikupõhine valikuline tsensuur. Keda kahjustas see lause? See on pigem humoorikas. Vemmalvärss. Nüüd on sellest tehtud tohutu rassismirusikas. Kas eesti mehel ei ole enam õigust (isegi sõnades) kaitsta oma lapsi mingi hullumeelse poliitilise eksperimendi eest?

Iga tervemõistuslik inimene saab aru, et väga erinevaid rahvusi (väga erineva haridusega ja väga suures ulatuses) ei ole mõistlik suvaliselt ühtekokku segada. Inimesed on kujunenud erinevates kultuurides, traditsioonides, seadustes, erinevas kliimas – see kõik mõjutab neid, neil on ka erinev temperament, selge on see, et lõunamaalased on temperamentsemad ja põhjamaalased on vaoshoitumad, siis kannatab ju meie oma rahvas, kui siia tuleb liiga palju inimesi, kes iga väikese ärrituse peale kohe vägivaldseks muutuvad või oma himusid rahuldama tõttavad.

Meid on liiga kaua sunnitud elama kellegi surve all, nüüd on meile antud nuusutada vabaduse lõhna, ma kardan, et ka meil tekivad suured konfliktid, sest inimesed ei ole enam nii allaheitlikud ja ärahirmutatud. Ehkki meie valitsevad poliitikud püüavad neid tagasi suruda vaikivasse ajastusse. Sõnakuulmatutele kleebitakse peale absurdsed väljamõeldud hoiatussildid.

Miks me äkki enam ei tohi oma mõtteid välja öelda? Miks kohe lendavad kohale mingid raisakullid ja hakkavad nokkima seda, kes julges öelda midagi niisugust, mis ei sobi ideoloogilisse “ruumi”? Tuletagem meelde Hannes Võrno mõtteid sotsiaalvõrgustikus.

Miks kõik sellised juhtumid nii suureks puhutakse ja lausa rahvusvaheliselt kuulutatakse: vaadake, mida ta ütles? Eestlased on pahad ja isekad? Jah, ongi, aga mitte need, kelle pärast teatud isikud avalikult “häbenevad”, vaid just need häbenejad ISE on rumalad ja isekad ja nende pärast on paljudel häbi. Sest nad keelduvad mõistmast teiste inimeste muresid ja probleeme, nad tahavad need lihtsalt maha materdada. Oma isandate käsul. Dante asetas sellised inimesed oma põrgu üheksandasse ringi.

Niisamuti võiks rassistlikuks keerata lause “ükskord me võidame niikuinii”. Ka see oli ju Eesti võitlus, eestlaste võitlus, ühes sellega kehtestati ju keeleseadus : eks seegi ole rassistlik? Miks meil peab valitsema eesti keel, olgu kõik ikka võrdsed! Kas me liigume selles suunas? Kas meie rahvas tuli lauluväljakule ja Balti ketti nõudma, et meil oleks Moskva asemel Brüssel? Äkki tuleks ka rahvuslipp ära keelata, koos rukkilillega? Ja hümn? Äkki oleks õigem võtta kasutusele see vahepealne variant? Me liidu rahvaste ja riike seas sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!

Kui me ometi suudaksime rahulikult maha istuda ja kainelt analüüsida seda, mis meil viimase kahe aasta jooksul on toimunud… Kellele on kasulik see, et rahvas omavahel vihaselt tülli aetakse? Kuidas on meil äkki tekkinud nii palju nomenklatuurseid demagooge, kes justkui siiralt usuksid, et suur osa rahvast ongi tagurlased ja ekstremistid, kelle vastu tuleb vihaselt võidelda, kes tuleb maatasa tampida, või vähemalt põhjalikult ära hirmutada, et nad iial ei julgeks oma tegelikke mõtteid avalikult välja öelda?

Ja ikkagi: miks kehtivad need poliitkorrektsed kaanonid ainult opositsioonile? Miks peavoolu ideoloogia tohib KÕIKE välja öelda, tohib ükskõik keda sõimata rassistiks, tagurlaseks, ksenofoobiks, inimvaenulikuks, keskaja ihalejaks, putinistiks, kremlistiks, hitlerlaseks, madalalaubaliseks, idioodiks, vihaõhutajaks, rahva lõhestajaks – piire ei ole, kui objektideks on need, kes ei laula õigest ideoloogilisest noodist? Kuni otseste ähvarduste (lasen maha, pange ennast põlema), lauslolluste ja roppusteni (PM ja Sirp) välja? Kus olid siis need hukkamõistjad ja häbenejad? Kas labasus ei ole enam häbiasi? Kas viisakas teisitimõtleja on nüüd häbiasi? Terve mõistus on häbiasi? Kas laim ja ülekohus on euroopalikud väärtused?

Kuidas need sõimlejad ise aru ei saa, et nad tegelikult sõimavad ju ENNAST? Need sildid sobivad ainult neile endile. Vihakõne hukkamõistjad on meil ainsad tegelikud tigedad vihakõnelejad. Populismi ja äärmuslikkuse hukkamõistjad on ise populistid ja äärmuslased.

Voldemar Panso rääkis, et näitleja peab olema suuteline igat rolli alustama nii-öelda nullpunktist. Ka oma elu, tuttavaid asju, sündmusi ja inimesi tuleb aeg-ajalt vaadata justnagu uue pilguga.

Ka kõik tarkuseõpetused soovitavad mitte aina kaasas kanda minevikus tehtud vigu, vaid minna edasi. Inimese elu on pidev, katkematu arenemise, õppimise, paremaks ja targemaks saamise protsess. Me mõtleme, räägime, tegutseme, aeg-ajalt eksime, ja siis teeme heaks need eksimused. Mõistame möödunut, anname hinnanguid, ja oskame oma mõtteid ja soove väljendada paremini kui enne…

Kiskuda välja üks lause mingist kontekstist ja muuta see loosungiks, mille kallal nii pikka aega närida – jah, paraku, meie poliitikud peavad lapsikute loosungitega vehkimist normaalseks. Mina ei pea. See on nagu liivakastimäng. On aeg saada täiskasvanuks! Kui paljude tähtsate tegelaste pisikesed arvamused ja hinnangud on veel avaldamata?

Kui mitu korda ja missuguste sõnadega peab inimene kinnitama, et ta ei ole kaamel ega krokodill, et meie meedia sellest aru saaks? Selle sõnumi vastu võtaks? MIKS meie ajakirjanikud ja muud demagoogid EI USU oma kaasinimesi, vaid korrutavad jäärapäise kangekaelsusega ikka ja jälle oma isiklikku kinnisideed või soovunelmat?

See on nii veider: järjest ilmuvad artiklid, kus mõistlikult selgitatakse, et EKRE EI OLE vägivaldne ekstreemrühmitus, teles on seda kinnitatud mitmes saates, aga ikka tuleb keegi, kes uuesti ja uuesti toob välja need kolm lauset, nagu poleks üldse lugenud seletusi, või nagu ta mingil juhul ei usuks neid. Miks süüdistatakse tõerääkijaid valetamises? Tekib tõsine kahtlus, et meie peavoolu ideoloogid ei oskagi lugeda.

See eelhirm uue, rahvakesksema poliitilise suuna ees on nii suur, nii pimestav, et EKRE tegelikud põhimõtted, programm ja platvorm ei huvita kedagi, paaniliselt klammerdutakse kahte lausesse… Sest nendest saab ehitada üles skandaalikese, mis kleebib igavesed sildid teisitimõtlejatele, hoiatuseks igaühele, kes tulevikus kavatseb valitsevale ideoloogiale vastu hakata.

Meie riigist tahetakse kujundada üheülbaliste ühte jalga marssivate mõistuseta marionettide teater…

Kommentaarid