Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: puhastame oma vaimse keskkonna!

-
31.12.2021
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
© UU

Ma olen väga palju mõelnud: miks paljud inimesed ei saa konservatiividest aru? Miks mõni arvab (või ütleb end arvavat), et konservatiivi maailmavaade on keskaegne või kivistunud või mustvalge? Miks ta nimetab konservatiivi õelaks, tigedaks, kurjaks, kõiki vihkavaks, rahva lõhestajaks?

Ja kas ta tõesti tegelikult mõtlebki nii, kas ta tõesti ISE on endale loonud konservatiividest nii vale pildi või kordab ta seda, mida talle on õpetatud? Mugavusest, mõttelaiskusest, rumalusest, pahatahtlikkusest?

Kas ta on mingile omakasu jahtivale võimukale isandale ustav sõdur, kes ise ei viitsi või ei oskagi mõelda, ei tahagi mõista ja näha seda, mis maailmas päriselt toimub? Ei tahagi päriselt lihas ja veres, ihus ja hinges oma rahva keskel elada, lepib oma hingetu marioneti, vasalli või mudel-inimese rolliga?

Meie ju teame, et kõik väljamõeldud sildid konservatiivide kohta on täiesti valed. Viimseni. Mite ükski neile tegelikult ei sobi. Mitte ühtki õiget kriitilist märkust mitte ühegi konservatiivi kohta ei ole iial teinud ükski ennast liberaaliks nimetav ideoloog.

Konservatiiv ei vihka oma rahvast. Mitte kedagi: ei homoseksuaale, ei naisi, ei neegreid, ei moslemeid. Ta püüab neidki mõista ja rumalate uuenduste eest kaitsta.

Konservatiiv ei taha ühiskonda lõhestada. Konservatiiv ei külva viha ega hirmu. Ei ole nats, fašist, Kremli käsilane ega “homofoob”. Ammugi mitte “saast” ega harimatu õllejooja.

Konservatiiv räägib inimestele seda, mida ta päriselt mõtleb ja teha kavatseb! Ta ei täida mingite ärihaide või euroideoloogide rahva normaalset elu hävitavaid käske! Ta arvestab kohalike olude ja inimestega.

Mina näiteks armastan inimesi ja tunnen neile kaasa. Ka siis, kui nad eksivad. Ma tean, et ka teised konservatiivid tunnevad sedasama. Keegi neist ei taha Eestit maha müüa ega ära hävitada. Ka nende vahel valusate sõnade taga on armastus oma rahva vastu, mitte vihkamine!

Me tõesti armastame Eestit ja oma inimesi. Me tahame, et kõigil oleks võimalus elada täisväärtuslikku elu, olla õnnelik oma armsa perekona keskel, oma kodus, mis ei kuuluks rootsi pangale, vaid igale perekonnale, – koos oma lastega, kelle kasvatamiseks ja koolitamiseks tal jätkuks oma ausa tööga teenitud raha.

Konservatiiv tahab kaitsta kaitsetut, seda, kellele tehakse ülekohut, kes ise ennast kaitsta ei taipa või ei oska. Ta tahab korrale kutsuda vägivallatsejat, ülekohtutegijat, laimajat, röövlit ja ülbitsejat, alatut omakasujahtijat ja salakavalat petist.

Konservatiiv tahab piirata agressiivse lolluse vabadust kuritahtlikult laimata ausaid, arukaid ja seaduskuulekaid kodanikke. Laimamine ja sõimamine, hullumeelsete ideede levitamine ei ole inimõigus, kultuurse ühiskonna meedias seda ei võimendata!

Kas need, kes konservatiivi kurjuse kehastuseks nimetavad, tahavad õiglase kriitika ja ühiskonna hukkamõistu eest kaitsta vägivallatsejaid, ülekohtutegijaid, laimajaid, valetajaid, röövleid ja ülbitsejaid, omakasujahtijaid, salakavalaid petiseid?

Nii see igatahes väljastpoolt paistab, ehkki SÕNADES räägitakse hoopis midagi muud. Sõnades me nagu oleksime kõik ühel meelel.

Loosungid on ilusad. “Jah vabadusele, ei valedele!”, “Meie Eesti on hooliv ja sõbralik Eesti”, “Paremini hoitud Eesti”, “Õige käik”, “Kõik on erinevad, aga sama palju inimesed”, “Võrdsed võimalused kõikidele”.

Kullakesed, ka konservatiivid tahavad kõigile vabadust (selle sõna õiges tähenduses) ja üleüldise ideoloogilise valetamise lõpetamist. Ka konservatiivide Eesti on hooliv ja sõbralik Eesti. Aga seda päriselt, mitte mängult.

Arukas inimene on hooliv ja sõbralik ausate ja heatahtlike inimeste ja rahva heaoluks vajalike plaanide suhtes, mitte röövlite, kultuurihävitajate ja pseudoteaduslike kveerkonstruktsioonide suhtes!

Konservatiivide Eesti on riik, kus kõigil on hea elada, igas Eestimaa paigas, nii suures linnas kui väikseimaski külas! Kus kõigil lastel on turvaline ja õnnelik lapsepõlv! Kus valitsus ei sõida rahvast teerulliga üle. Kus inimesi ei jagata puutumatuteks eliitgruppideks ja põlatud paariateks, kus kõigil on võrdsed õigused, kus erinevaid inimgruppe ei aeta omavahel tülli ega üksteise peale kaebama.

Konservatiivide Eesti on riik, kus maksavad seadused, mis teevad ausalt elamise kergeks ja kurja tegemise raskeks, mitte vastupidi!

Kas ei väljendu meie loosungites mitte sarnased ideaalid?

Siis milles on asi? Järelikult üks pool VALETAB. Varjab oma kurjad kavatsused valelike sõnade taha. Kas nad on hundid lambanahas?

Ja justnimelt see lõhestabki meie rahva kaheks. Ühed elavad pärismaailmas, teised elavad mingis mustvalges ideoloogilises narratiivis, kus liigitatakse inimesed õigeteks ja valedeks, – mitte mingite moraalireeglite täitmise või vaimsete väärtuste põhjal, vaid selle põhjal, kui kuulekas keegi on sellele ideoloogilisele narratiivile. Kannad maski ja lased ennast lõpmatuseni vaktsineerida, siis oled õige! Kui vastu hakkad, siis paneme su vangi!

Ja selle narratiivi niiditõmbajad jagavad koosmeeleauhindu ja aasta tegijate nimetusi ja igasugu muid tähtsaid tiitleid nendele, kes on kuulekalt püüdnud rahvast sellele narratiivile allutada.

Palun väga: “Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liit (EPRA) kuulutas tänavuse kommunikatsiooni aastaauhinna laureaadiks president Kersti Kaljulaidi, kes liidu hinnangul on nii oma ametiajal kui ka sellele järgnevalt aktiivse kommunikatsioonitegevusega aidanud fookuses hoida Eesti ühiskonnale olulisi väärtusi ning teinud seda selgelt ja jõuliselt.”

Ta on tõepoolest “aidanud fookuses hoida ühiskonnale olulisi väärtusi” – sellega, et ta on sõdinud agressiivselt nende VASTU. Irooniaauhind? Justnagu Pärnitsa vägivalla-auhindki? Sest nii jubedat laimu oma riigi kohta nagu tema intervjuus Foreign Policy’le ei ole tõesti keegi suutnud ventilaatorisse puhuda. Ta ju kuulutas seal kogu maaimale, et Eesti riigi valitsuses on lollid ja vihkajad, et tema peab käima nende “järelt koristamas”?

Kuidas saab (justkui) haritud inimeste hulgas olla nii palju võltsliberaalide sabarakke? Miks on neil nii palju võimu? Kas tõesti meie kooliharidus ei õpeta inimesi iseseisvalt mõtlema ja reaalsust adekvaatselt tajuma? Kas haridusministeerium on teinud väga halba tööd? Kas meie kultuur on nii allakäinud?

Kuidas saavutada sellist hariduse- ja kultuuritaset, et me erinevate maailmavaadetega inimestegruppidena rahulikult koos eksisteerida võiksime? Üksteist täiendades, mitte üksteisega kakeldes?

Esimene asi, millega meil on vaja tõsiselt tegelda, on meie keele ja meele, meie vaimse keskkonna puhastamine risust, valedest, manipulatsioonidest, vihkamisest, epideemilisest laimuhüsteeriast. Kui mina oleksin president, siis ma võtaksin selle jõuliselt käsile. Kuni sellesse ametisse lükatud inimene sellele tähelepanu ei pööra, seni ei ole meil riigis presidenti!

Hakkame asju nimetama nende õigete nimedega! Hakkame kõik iseennast kaaluma üldinimliku klassikalise tarkuse valguses! Tõejärgne postmodernism tuleb visata prügikasti koos võltsliberaalide valeterminite ja ideoloogiakaigastega.

Kas me tõesti ei ole veel väsinud vihkamast? Ehk on veel võimalik taas inimeseks saada? Hakata kasutama oma intellektuaalseid ja emotsionaalseid võimeid inimliku ühiskonna ülesehitamiseks, mitte selle viimseni ärahävitamiseks?

Ausalt, mul ei ole sellesse eriti usku. Meie ise sellega hakkama ei saa. Ametlik meedia tõrjub ja mõnitab konservatiivide mõistlikke mõtteid, ei lase neil ära sulatada võltsliberaalide aastatega kokkukuhjatud jäämägesid. Me võime sellest ummikust välja pääseda ainult Jumala imelise sekkumisega.

Aga me peame seda enne tõsiselt soovima. Kõik. Me peame südamest soovima imet. Issand, ole meile armuline ja valgusta meid.

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist teoloog, näitleja ja kolumnist