Malle Pärn: Tahan elada arukas ja hoolivas ühiskonnas!

malle pärn

Eestis on väga palju ära tehtud, üks väike osa rahvast on oma elamise mugavasti korda saanud, juba ammu oleks aeg hakata mõtlema ka sellele suuremale osale rahvast, kes siiani valusasti oma õlgadel kannab seda edukat Eestit.

Me teame ju, et inimene on ekslik, ta teeb vahel ka vigu. Tark inimene tunnistab oma vigu ja püüab neid heaks teha.

Meie poliitikud ei tunnista, et nad on vigu teinud, nende meelest on meil kõik hästi.  Ma pole kuulnud, et ükski poliitik oleks millegi kohta öelnud: seda me tegime valesti, andke andeks, me teeme selle heaks, me anname ühisesse kassasse tagasi selle peale mõttetult raisatud raha. Või küsinud rahvalt: mida me peaksime teisiti tegema, et teie elu paremaks teha? Nojah, eks küsitud ju on, aga ainult selleks, et muljet jätta, keegi pole vastuseid tõsiselt võtnud.

Aga miks on meil siis nii palju vaeseid, miks nii paljud on läinud välismaale tööle, miks rahvas on nii rahulolematu ja lõhestatud? Miks on ikka veel vaja nii palju igasugu reforme? Kakskümmend viis aastat on pikk aeg, inimene saab selle ajaga täiskasvanuks!

Kui inimene ise oma vigu heaks teha ei oska, siis tuleb teistel seda teha.

Valimisseadus tuleb ära muuta. Valituks tuleb tunnistada need inimesed, kes saavad rohkem hääli, mitte need, keda parteijuhid on järjekorras esimesteks seadnud, või kes on omavahelises purelemises ennast esimeste numbrite hulka võidelnud.  Õiglaste valimiste korral oleks praegu riigikogus 11 EKRE liiget. Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus olla valitud, meil on igaühel ainult õigus kandideerida, partei otsustab, kes on valitud. 200 häält saanud inimene istub riigikogus selle asemel, kes sai 2000 häält. Kus on loogika? Natuke mõistlikumaks saaks seda teha erakonnad ise, kui nad oma nimekirja kogutud häälte arvu järgi ümber rivistaksid.

Mõttetu raiskamine tuleb lõpetada. Kui on tegemist laste toiduga või lasteaiakasvatajate palgaga, siis ütleb meie RIIK, et tal ei ole raha, aga kui mõni ennasttäis broiler seal istumisest lihtsalt ära tüdineb või kui rahva usalduse kaotanud poliitikud Toompealt alla saadetase, siis kingitakse neile terve varandus. Estonian Airi põhjalaskjast, Kreeka pankadest, Türki pagenud terroristidest ja Euroopasse trüginud islami eelvägede ülalpidamisest rääkimata.

Hirmkõrge pension riigikogu liikmetele ei ole kuidagi põhjendatud. Kõrgendatud pension on õigustatud nendele, kelle elukutse on ohtlik või eriti raske. Riigikogulase amet ei ole ei ohtlik ega raske, kuidas muidu iga parteibroiler sellega toime tuleb. Varsti hakkavad nad selle kõrval istuma ka kohalikes volikogudes.

Ja iga tööaasta peab kõikidele tähendama üht pensioniaastat!

Meil ei ole vaja tohutuid viadukte keset põldusid, mõttetuid ringristmikke ega neljarajalisi kiirteid. Balti kiirraudteest rääkimata. Selle asemel tuleks tolmuvaba kattega varustada meie rohked (ja maalilised) kruusateed! Ehitada raudtee Tartust Pärnu?

President (kui me tõesti ilma hakkama ei saa) olgu rahva valida, ja olgu president ainult oma ametiajal. Edaspidi olgu ta nagu meie kõik, miks on vaja teda ja tema naist eluaeg üleval pidada? Esialgu on meil neid vähe, aga neid tuleb ju järjest juurde? Lõpuks on terve hulk “endisi”, keda meil tuleb elu lõpuni orjata? Milleks? Kas nad on nii saamatud, et ei suuda ise oma elu korraldada? Laseme nad ometi tagasi inimeste sekka! Kas nad on oma ametiaja jooksul rahva nii vihaseks ajanud, et neid tuleb elu lõpuni valvata?

Ja oma kõrgest palgast peaks president ise jaksama oma abikaasat üleval pidada, nagu kõik teised tähtsad ametimehed! On alandav ja ebamoraalne maksta naisele palka abielus olemise eest!

Need on vaid mõned väikesed möödalaskmised, mida peaks olema üsna kerge ära muuta. Ettevõtluse ja maaelu ning kultuuri taastamiseks on vaja suuremaid pingutusi teha. Ent neid plaane on pakutud nii palju, miks ometi meie valitsejad ei võta kuulda tarku nõuandjaid?

Mina tahan elada arukas ja hoolivas ühiskonnas, kus ahnusel, argusel ja lollusel pole võimu inimeste üle. Kus igale inimesele jätkub tööd ja töö eest makstakse väärilist palka, kus palkade vahed ei ole üüratult suured, sest meie kõigi päevad on ühepikkused! Kus rumalust ja kurjust julgetakse nimetada nende õigete nimedega, mitte ülistavate eufemismidega. Kus austatakse tarku, ausaid ja vastutustundlikke inimesi, kus arukatele teisitimõtlejatele ei kleebita külge silte, mis tunduvalt paremini sobiksid kleepijatele endile.

Mina tahan, et Eesti oleks inimlik riik, kus kõigil ausatel ja töökatel inimestel on hea elada. Et meil oleksid ausad juhid, kes armastavad oma rahvast. Et meie lastel oleks rõõmus ja aktiivne lapsepõlv, et nad ei hävitaks oma vaimu virtuaalpõrgu sünges sügavikus ega liiga varajases täiskasvanute mängimises, et nad tegutseksid ja suhtleksid PÄRISELT, et nende lapselike tunnete puhtust ei rüvetataks, et nad kasvaksid tarkadeks ja vastutustundlikeks INIMESTEKS. Et me ükskord ometi saaksime vabaks pärisorjusest ja alaväärsuskompleksist ja hakkaksime ise oma elu üles ehitama. Sellel imeilusal maal, selles imeilusas keeles…

Mina tahan, et meie rahvas murraks välja poliitilisest stagnatsioonist ning valiks endale ausamad ja targemad juhid… Paljudel inimestel on häid mõtteid, aga need materdatakse maha või jäetakse tähele panemata. Võimu poolt aga tuleb ainult tühje loosungeid ja ehtnõukogulikku ideoloogilist propagandat. Ja üks inimvaenulik seadus teise järel.

Kas teie ei taha seda?

Nõnda kirjutati 1918. aasta manifestis:

“E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.”

Kommentaarid