09.06.2024
Suur homosuudlemine jäi ära.
Tegin 24. mail Tartu linnavolikogu istungil volinikele umbes sellise pöördumise:
“Lugupeetud kolleegid,
Minul on mure oma linna pärast. Ta kipub vahel käituma, nagu oleks midagi lahti tema vaimse tervisega.
Ma loen aina uhkustavat uudist, et Tartu raekoja platsil tuleb enneolematu ühissuudlus.
Suudlus on imeline armastuse saladus, ükski normaalne inimene ei lähe turuplatsile käsu peale suudlema. Kultuuri lõhkumine ei ole kultuur.
Teate, miks see ühissuudlus on enneolematu? Sest mitte keegi ei ole seda hullust enne ette võtnud, Tartu tahab olla esimene narr inimkonna ajaloos. Jätke see ometi ära, alles me käisime, lapid näo ees kahe meetri kaugusel üksteisest, ei tohtinud kättpidi teretadagi, nüüd kutsute rahva platsi peale massiliselt suudlema?
Ja veel. Kas te näiteks teate, et Tartu Noortekeskuses tegutseb LGBT-noorte tugikeskus, mille nimi on Peemot? Muide, Peemot ei ole armas eesti kiisunimi.
Tsiteerin sõnaveebi: “Peemot ehk Behemot on juudi pärimuses lõpuaegade koletisena tuntud loom, kellest sai keskajal saatana kehastus.
Peemot loob kaost ja tekitab pahandusi. Tema humoorikad väljaütlemised ja teod on muutnud ta tuntud tegelaseks popkultuuris. Põrgukass, teenib ustavalt oma isandat.
Eesti arhiivitekstide seas on behemoti ehk peemoti kohta ainult üksikuid tekste, milles teda kujutatakse kas inimesi sööva või maastikku segitrampiva koletisena.”
Kuhu juhib meie lapsi ja noori see Wolandi musta kassi klubi?
Kui me vähem raha kulutaksime LGBT klubitegevusele, siis äkki suudaksime kord aastas kinni maksta Tartu laulupeoliste supi? Mõtelge.”
Muidugi ei jäetud seda ühissuudlust ära, oodati ikka raekoja platsile tuhandeid ühissuudlejaid. Meie liberaalse düstoopia uuskeelde tekitati uued absurditerminid: ühissuudlus, ühissuudleja. Mida see iganes ka tähendama peaks, mina küll ei kujuta ette, kuidas on võimalik ühiselt suudelda?
Aga selgus, et Tartus ei olegi neid tuhandeid, kellele see idee oleks kangesti meeldinud? Ehkki kontserdipubliku hulgas oli palju noori, ei tabanud neid seal mitte mingi suudlemise epideemia, mida korraldajad ometi suurte sõnadega ette kuulutasid? Tartlastel näib olevat veel piisavalt tervet mõistust.
Tartu Postimees sai aga oma järjekordse LGBT propagandatriki ära teha. Loomulikult toodi seal ära suures plaanis üks paar turuplatsil-käsu-peale-suudlejaid, kes olid loomulikult mõlemad meessoost. Ilmselt otsiti see paar juba enne välja või oldi fotograafiga kokku leppinud ja paarike etendas kuulekalt kaamera ees ühissuudlemist, saades veel üheks lisandiks kultuuripealinna ideoloogilis-kasvatuslikule programmile. Isegi suudlemisest on tehtud poliitiline meeleavaldus?
Tõesti lõbus on see, et pikalt kuulutati ette, et Tartus on kõik hullunult avalikus kohas suudlema hakanud – aga tulemus oli kesine. Mitte mitmekesine, vaid justnimelt kesine.
Kas keegi kuskil nüüd ka kuulutas, et uhkelt täispuhutud õhupall läks pauguga lõhki? Ei, sellest ei räägita. See vaikitakse häbelikult maha. Uhked planeerijad ei tunnista oma läbikukkumist. Viga on rahvas, eks ju? Eestlane olevat tagurlikult tagasihoidlik, ei taha mitte progressiga kaasa joosta.
Ikka veel? Ehkki triibulipu lärmakas seltskond koos soome erikursustel õppinud seksikoolitaja Rita Holmiga on juba palju aastaid usinasti ja vihaselt vikatiga vehkinud selleks, et seda tagasihoidlikkust maha niita?
Ürituse eelteates oli ka selline uudis: “Suudlev Tartu (18. mai) ehk noortele suunatud haridusprogramm aitab murda seksuaaltervisega seotud tabusid.”
Millised on need seksuaaltervise tabud, mida meil on tarvis murda? Et sugelu peaks kuuluma täiskasvanute armastuse ja abielu juurde ja noortel ei ole mõistlik sellega liigselt kiirustada? Et oma intiimeluga ei uhkeldata avalikkuse ees?
Kas progress tähendab seda, et kõik maast madalast seksiksid kõigiga ja kõikjal ja väga mitmel erineval viisil? Et iga tänapäeva ülirohkest seksipropagandast süttinud ihakene tuleb rahuldada esimese vastutulijaga? Sest oma kirgede ohjeldamine ei ole 21. sajandil enam tervislik?
See LGBT grupp võiks teha vahelduseks midagi kasulikku, näiteks tuleks kirja panna ja seadusena vastu võtta nende kvääride omavaheliste suhete koodeks. Või eri-suguelu koodeks, kus oleks kindlad piirid, et selle valeliku abielumõiste laiendamise varjus ei hakataks karistamatult vägivalda tarvitama ja piiramatult perverssusi harrastama.
Sest selles soosegaduses on olemas ka ohtlikud negatiivsed küljed, mida tuleks seadusega ohjeldada. Kui kogu see kompleks arvatakse võrdselt normaalseks tavalise abieluga, siis satuvad löögi alla ka nõrgemad ja tagasihoidlikumad nendest kvääridest endist.
Inimestena me oleme mehed ja naised, mitte soolised ja seksuaalid ega homod ja heterod ja kväärid ja transid ja tsissid.
Me kaotame oma inimliku identiteedi, kui me hävitame abielu kui mehe ja naise liidu ja muudame selle ükskõik milliseks iharuse koosluseks, kuulutades kõik fiiliad normaalseks sugueluks. Ja hakkame identima ennast selle järgi, kuidas me korraldame oma intiimelu.
Ja kuna keegi ei tohi enam suhtuda fiiliatesse kui hälvetesse või liialdustesse, – siis tähendab see ju, et keegi ei tohi ka oma elus sellistest erikäitumistest keelduda, sest kõik on ju normaalne. Kas keeldujaid hakatakse kunagi ka karistama?
Ja kas selle seadusliku “võrdsustamise” tulemusel on inimesed nüüd kõik võrdsed? Kas see muudab ära inimeste teadvuse?
Aga miks need “võrdsustatud” siis ikka veel rahul ei ole? Miks nad käituvad nagu ahne naine vägeva vähi muinasjutus? Veel on midagi saavutamata? Kas ei lõpe nende sõda ükskord niisamuti, oma vana ja lõhkise küna ees?
Kas ei ole see “võrdsus” üks järjekordne alatu vale, millega püütakse lihtsameelseid? Fašistliku sunniga ei ole võimalik inimeste suhtumist positiivseks muuta. Rahva enamus on nüüd ideoloogiliselt allutatud väga väikese agressiivse vähemuse isekatele kapriisidele. Ja ülbus ning vägivald ei vähenda, vaid suurendavad vastupanu. Teisitimõtlejate vaikima sundimine teeb seda veelgi enam.
Sõda kestab edasi, sest sõjakast vähemusest on tehtud puutumatu eliit, kes tohib kõike teha ja kõike öelda – kuni totrusteni välja, teised peavad vait olema. Soo ja suguelu mitmekesistamise ideoloogia käitub nagu vähktõbi, mis rajab oma siirdeid igasse elundisse. Muide, suuresti maksumaksja raha eest!
Nii vastutustundetuid ja nii valelikke poliitikuid ei ole meil vist varem olnudki. Aga ma kardan, et me ei suuda seda vankrit enam pidurdada, allamäge sõit aina kogub kiirust.
Malle Pärn