08.05.2019
Malle Pärn on rahvuskonservatiivne poliitik, teoloog, näitleja ja kolumnist.
Rahvuskonservatiivist teoloog, näitleja ja kolumnist Malle Pärn lahkab üht kummalist, oma elu elama hakanud terminit – selleks on „vihakõne“.
“Meile on välismaalt sisse tassitud üks äpardunud termin, mis meie keelde üldse ei sobi. See on: “vihakõne”. Ametlik selgitus sellele terminile on veel absurdsem kui termin ise. Seda absurdsust illustreerivad ilmekalt FB tsensorid täiesti rahumeelsete ja viisakate inimeste kontode blokeerimisega.
Heakene küll, vaatame seda sõnakest objektiivselt. Vihane kõne, kontrollimatu raevu rünnak kellegi vastu peaks muidugi olema taunitav.
Aga selle taunitava vihakõne ajendiks peab tõesti olema viha või vihkamine, nagu sõna isegi ütleb, mitte mure mingi halva või kahjuliku nähtuse pärast, nagu näiteks massimmigratsioon või laste sundseksualiseerimine. Kellegi käitumise õiglane kritiseerimine või kellegi korrale kutsumine ei ole vihakõne. Viha mingi pahe või kurja teo vastu on positiivne nähtus. Kes kurjusega lepib, on ise kuri.
Vihakõne on kaasinimese alusetu ja pahatahtlik halvustamine avalikkuse ees.
Järelikult: mingi ebasobiva, teenimatu, vale, halvustava või lausa demoniseeriva sisuga sildi pealekleepimine kaasinimesele, oponendile, on vihakõne, ja see võiks tõesti olla keelatud. Otsene sõimamine on vihakõne.
Kriminaliseerida tuleb alatu laim, et meedia ei saaks kuulujuttude levitamisega kelleltki põhiseaduslikke õigusi ära võtta.
Kaine ja terve mõistusega inimene ei hakka teist sõimama ega sildistama, kui ta temaga nõus ei ole. Ta vastab temale ratsionaalsete argumentidega. Ilma isiklikku emotsionaalset hinnangut andmata. Tõde peaks tulema välja mõttevahetuses, ja olema nähtav nendele, kes viitsivad ja tahavad kaasa mõtelda.
Iga rünnak tekitab vasturünnaku. Kes tahab olla salliv ja sõbralik, see olgu salliv ja sõbralik! Erineva meelsusega inimeste ründamine ja halvustamine EI OLE kohe kuidagi salliv ja sõbralik.
Mida vihasemad on lahingud, seda äärmuslikumaks muutuvad sõjaväed. Ometi tuleb tunnistada, et kogu selle sõja on algatanud järjest äärmuslikumaks muutuvad teatavat kujuteldavat progressi ihalevad revolutsioonilised LIBERAALID, mitte konservatiivid. Konservatiivid ei taha kardinaalselt muuta ühiskonnakorraldust, ei taha vägivaldselt ellu rakendada, kõigile pealesuruda OMA nägemust, mingit uut teaduslikku lähenemist inimese anatoomiale ja psühhiaatriale. Nad hoiavad ohjadest perutama kippuvat hobust.
Salliv ja sõbralik ja kõigi-Eesti – palun, vähemalt püüdke oma nime õigustada. Praegu olete just teie need äärmuslased ja natsid. Panete sõnapommid plahvatama, põletate tuleriidal süütuid inimesi, sõidate teerulliga üle oma rahulikest kaasmaalastest. Kuulujuttude põhjal!
Aina räägite, et konservatiiv ei tohi oma maailmakorraldust teile peale suruda, aga ise surute enda oma palju agressiivsemalt, kuna teie poolel on ka ametlikud, koguni rahvusvahelised võimu- ja repressiivorganid. Kõik teie ilusad loosungid protestivad teie endi tegevuse vastu! Te nagu kritiseeriksite nendega omaenda tegevust.
Vastuhakkajate sõimamine ja sildistamine viib teid ainult sõtta, sest igaüks, kes tunneb, et talle on peale kleebitud ülekohtuselt VALE silt, hakkab teile vastu. Iga kivi, mille viskate, lendab teile tagasi.
Kui sallivus on meil uus euroopalik väärtus, siis olgu ta MÕLEMAPOOLNE, näidake ometi eeskuju! Võimalik, et siis võiks sellel sallivuse kuulutamisel olla ka mingi positiivne nüanss.
KÕIGI Eestisse peaksid ära mahtuma ka konservatiivid, kristlased, euroskeptikud, migratsioonivastased, traditsioonilise perekonna kaitsjad ja rahvuslased! Kuni te neid sinna ei luba, seni on teie loosungid lihtsalt alatu VALETAMINE.
Me oleme jälle jõudnud sellisesse aega, kus kõik inimesed räägivad poliitikast.
Tavaliselt on rahva hulgas üks suur grupp inimesi, keda võiks liigitada neutraalseteks, kes ei huvitu poliitikast ega rääägi sellest peaaegu kunagi. Mulle tundub, et nüüd on isegi see neutraalia poliitilise kakluse jälgimisse kaasa haaratud, ja liigub kindlalt EKRE poole.
Sest EKRE ründajad lähevad järjest hüsteerilisemaks ja teevad aina rohkem vigu. Üksikute sõnade väljakiskumine kontekstist ja nende absoluutselt omamoodi tõlgendamine ja oma viha avalik ja räige väljavalamine oma vastaste peale ajab rahva kas naerma või vihaseks. Järgmises riigikogus võib ekrelasi olla poole rohkem.
Loomulikult on selles protsessis suur osa ka meedial, kes ühiskondlikku turbulentsi ära kasutab ja lõkkesse rohkesti hagu lisab. Ilmse lootusega oma “laeva” uppumisest päästa. Sest meedia rohked valed, ideoloogiline kallutatus, ajupesu ülekaal arvamuslehekülgedel ja lugejaga manipuleerimine on nende tellijaid ja ostjaid kõvasti vähendanud.
Õnneks on uusliberalism endalt maskid maha võtnud ja lausa avalikult tänavale tulnud. Ehk nad küll endiselt hõikavad oma positiivseid loosungeid ja üleskutseid, paistab nende vihane nägu nende võltside sõnade tagant selgesti välja.
Jah, meil on olemas äärmuslus, aga see on üleni vasakul. Kui demokraatlikult valitud, täiesti seaduslikul teel võimule tulnud valitsusel ei lasta tööd teha, kui teda laimatakse igal võimalikul ja alatul viisil, kui talle riputatakse veskikivid jalgade külge, et takistada töötegemist, – eks need ole ju selgelt äärmuslikud võtted? Mis see muud on, kui teistelt põhiseaduslike vabaduste äravõtmine?
Kõigieesti valelik loosung “Jah vabadusele” tähendab tegelikult soovi (ja kavatsust) igasugune vabadus ära võtta nendelt, kes vasakäärmuslastele ei meeldi.
Minu meelest on see otseselt põhiseadusevastane ja isegi riigivastane tegevus. Ja riiki laimavate valeuudiste levitamine välismaa ajakirjandusse võrdub riigireetmisega. Õiguskantsler peaks vahele astuma.”