Malle Pärn: Vabariigi aastapäev on kogu rahva oma, see ei ole presidendi erapidu ja teenetemärgid tema isiklik kingitus

Rubriik Arvamus On
- Updated
Eesti Vabariigi sünnipäev peaks olema kogu rahva ühine pidu.

„Vaatasin meie riigi sünnipäeval ainult kaht saadet: jumalateenistust ja kontserti. Kumbki ei jätnud mind külmaks.

Jumalateenistusest:

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Jumalateenistus oli ilus, ja jutlus oli igatahes minule ka presidendikõne eest. Meil on tõeliselt väärikas peapiiskop, kes on kujunenud ka oluliseks ühiskonnategelaseks, sest ta on sageli ja selgelt probleemsetel teemadel sõna võtnud.

Aga televisioonipoolne lavastuslik külg ei olnud kooskõlas jumalateenistuse sisuga. Pildi vahetamine peaaegu iga minuti järel hakib selle väikesteks tükkideks. Peaks olema elementaarne, et pilt ei tohi SEGADA teles edastatavat tekstisõnumit.

Mis õigusega üldse näidatakse mingi teksti või tegevuse juurde kirikupingis istuva inimese suurt plaani? Kas see on temaga eelnevalt kokku lepitud? Kas talle on öeldud, missuguste sõnade illustreerimiseks tema suurt plaani näidatakse?

Kas ta teab, millal see suur plaan kaadrisse tuleb, kas ta on selleks valmis või tabatakse ta hetkel, mil ta seda ei tea, nõnda et temast võib jääda vaatajale vale mulje, ta ehk ei ole mõttega üldse sel hetkel jumalateenistuse sisu juures, miski viib ta tähelepanu kõrvale, ja kaamera tabab just selle hetke ja näitab seda sadadele tuhandetele vaatajatele?

MIKS tahetakse üldse näidata selliseid hetki? Et kiriku väärikust alandada? Miks ei leia kaamera üles neid, kes hardalt kuulavad ja kaasa elavad, miks on vaja näidata omaette askeldavat last? Kas tema vanematelt küsiti selleks luba?

Sellise asja eest peaks inimene teleresissööri kohtusse kaebama. Kas see pole solvav? Alandav? Ja igal juhul rohkem kui mõni juhuslik sotsiaalmeedia kommentaar!

Ei ole põhjenduseks see, et kui sa tulid “avalikule” jumalateenistusele, siis ole valmis selleks, et sind võidakse suures plaanis suvalisel hetkel näidata! Sellega rikutakse inimese õigust privaatsusele!

Televisioonile on antud luba üle kanda jumalateenistust, suured plaanid suvalistest inimestest suvalistel hetkedel EI KUULU jumalateenistuse sisusse! Jumalateenistuse ülekanne ei ole televisiooni meelelahutussaade!

Ka teletegijad on rahva teenrid, mitte isandad!

Kaamera peab olema nagu teenistust algusest lõpuni maksimaalselt jälgiva kirikulise silm, ainult siis on võimalik ka televaatajal sellest üleni osa saada. Praegu on ta nagu kirikus igavleva sinna juhuslikult sattunud külalise silm, kes ei viitsi selles sisuliselt osaleda ega tahagi seda mõista, ja sellepärast vahib ta ringi, uurides kirikuruumi, teisi kirikulisi ja altari kõrval istudes oma etteastet ootavaid vaimulikke.

Miks presidendi kõnet on võimalik algusest lõpuni suures plaanis näidata, aga peapiiskopi jutlust ei ole?

Kontserdist:

Filmilõik Lotmanist oli ootamatu, nojah, me toetume autoriteetidele, et oma mõttele suuremat kaalu anda. Ilmselt taheti anda võti terve kontserdi mõistmiseks.

Loominguga on sageli nii, et looja võib mõelda või tahta väljendada üht, vaataja aga näeb seal hoopis midagi muud. Minu jaoks oli see kontsert ilmselt just selline.

Lugesin ka tegijate selgitusi. Peamine mõte oli, et elame kõik mingi oma mulli sees, ja et me isegi puhume üsna mõttetuid mullikesi välja.

Mina arvan, et mina ei ela mulli sees, ma elan päris maailmas, ja paljud targad inimesed, kes meie ühiskonna probleeme üsna objektiivselt analüüsivad, ka ei ela mulli sees. Mulli sees elavad minu meelest need, kes tahavad maailma ja inimest ümber teha oma mulli reeglite järgi, maailma ja inimese tegelikku olemust arvestamata. Meedia on täis nende agitaatorite lõhkevaid “nätsumulle”.

Nii nätsumullis kui tantsudes rõhutati lisandina ka sooneutraalsuse must-valget primitiivsust, ja teadusteatri trikiahel meenutas mõttetu meelelahutuse olulist osa paljude inimeste elus.

Seda too kontsert mulle väga ehedalt kõneles. Ja selle eest ma kiidan ja tänan neid tegijaid. Mulle jääb see lavastus meelde.

Lausa geniaalne oli metronoomide orkester, 101 erinevas taktis tiksujat, mis kuulates tundus nagu kestev aplaus nätsumullidele! Ma nautisin ja naersin südamest. See oli nagu kummardus Mart Helmele, kes on korduvalt rääkinud, et riigikogus on küllalt neid, kes seal lihtsalt “tiksuvad” ega tee tegelikult midagi ära.

Muidugi on üsna pretensioonikas ettevõtmine mingi oma ühiskonnanägemust väljendava lavastuse pakkumine riigi sünnipäevakontserdiks. Eks see kivi läheb tellija kapsaaeda, sest loominguline inimene tahab ikka oma kõige valusamaid teemasid kujutada. Õiglasem oleks eelnevalt ideekonkurss korraldada, sest meil on väga palju erineva maailmanägemuse ja valulävega lavastajaid.

Ideaalis kujutan mina ette vabariigi sünnipäeva kontserti meie parimate artistide väga mitmekesise paraadina, täiesti klassikaliselt ilusa ja helge kontserdina, aasta kauneima kontserdina, mitte lihtsalt ühena paljudest. Ei ole vaja sinna välja mõelda mingeid ehmatavaid sümboleid ega varjatuid, rahvast veel rohkem lõhestavaid sõnumeid.

Rahvas ei taha sel päeval mingit modern-progressistlikku absurditeatrit! Kuna see kontsert kantakse üle televisioonis, meie kõige tähtsamal pidupäeval, võiks öelda meie kõigi sünnipäeval, siis tuleb selle tegemisel arvestada terve rahvaga. See peaks pigem olema püha nagu laulupidu.

Meil on väga andekaid ja häid lavastajaid. Aga las nad väljendavad oma kriitilisi mõtteid ja nägemusi meie ühiskonnast mõnel teisel päeval! Ka sellised lavastused on vajalikud, mis meile meie narrust näitavad ja meid nende üle isekeskis vaidlema panevad.

Meie ühisel pidupäeval näidake meile meie imelisi andekaid ja oma rahvast armastavaid artiste, meil on neid väga-väga palju, ometi ei näe me neid televisioonis eriti sageli!

Korduvalt on räägitud sellest, et presidendiametil on mõte ainult siis, kui ta rahvast ühendab, mitte ei lahuta vastandlikeks grupikesteks. Selle ameti kandja peab viieks aastaks oma “isiku” kappi luku taha panema. Nagu hea näitleja peab ta püsima presidendi rollis, ja vältima oma isiklikke eelistusi.

President peab aru saama, et nii Roosiaia vastuvõtt kui vabariigi sünnipäev ei ole TEMA ja ta isiklike sõprade erapeod, tema maitse järgi plaanitud ja teostatud, need peavad olema rahva peod. Korraldagu oma raha eest endale eraldi pidu, kuhu kutsub esinema kõik räpparid ja grigorjevad ja pärnitsad, aga rahva pidu peab olema ilus ja hingeülendav!

Ka see on ju rahva lõhestamine, jaotamine “õigeteks”, kellele kangesti meeldib just selline esinejate valik, ja “valedeks”, kes ütlevad, et nendele tunduvad sellised kontserdid ja etteasted solvavatena.

Rahva lõhestamine on ka riiklike aumärkide jaotamine oma suva järgi. Riiklik orden ei ole presidendi isiklik kingitus! Selleks peaks olema auväärne komisjon, kes riiklike aumärkide saajad kinnitab! Meil on ikka päris palju neid, kes ei ole ordeneid saanud mitte tegelike teenete, vaid presidentide isiklike eelistuste järgi. Ja palju on ka neid, kes seda vääriksid, aga kunagi ei saa, sest nad ei mahu “liberaalsete väärtuste” kitsastesse piiridesse.

Presidendil on mõte ainult siis, kui ta on rahva president, kui ta seisab võimu ja oma valijate vahel, näoga rahva poole. Riigikogul on juba olemas oma president – see on riigikogu esimees.“

Malle Pärn, kolumnist, teoloog ja näitleja

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused