Malle Pärn: vägivald demokraatia nime all

Arvamus,
- Updated

Kui meie eesmärgiks on tõepoolest, nagu meil kõneldakse, demokraatlik riik ja valitsus, siis peaks see demokraatlik valitsus ühiskonnakorralduse kujundamisel arvestama iga valijaga.

“Rahva teenrid” ütlevad end ju tegutsevat rahva huvides, eks ole? Sellepärast on rahvale antud neid sinna ametisse valida.

Kas on üldse kunagi võimalik demokraatiat tegelikus elus kasutusele võtta? Tundub küll, et ta on vaid sõna varjamaks võimumeeste omakasupüüdlikke tegemisi. Täpsustan: alati see ehk ei olegi isiklik omakasu, vaid on partei või mõne muu (ehk koguni välismaise) huvigrupi kasu.

Arukas inimene vaatab ka tänast päeva ajalooliselt seostatud kontekstis, mitte neutraalse eraldiseisva ajaühikuna. Sellepärast on vaja ikka ja jälle ühiselt meelde tuletada poliitikute lähiminevikus sooritatud jänesehaake.

Üks selline mängudemokraadist siseminister arvutas kunagi välja, missugune arv politseinikke on “Eestile jõukohane”. Ja koondas kõik “üleliigsed”. Sealtpeale on neid veelgi koondatud. Ju siis oli see minister veel üsna helde?

Praegu tahetakse valdasid vähendada. Ikka kokkuhoiuks, ikka inimeste heaks. Nii meile ju räägitakse. Sõnad ja teod ei taha kohe kuidagi üht ja sama tähendada.

Aga missugune arv ministreid, riigikogujaid ja tippjuhte on eesti rahvale jõukohane? Kes selle välja arvutaks? Ehk alustaks hoopis sealt meile kahtlemata äärmiselt hädavajalikku kokkuhoidu?

Keda meil rohkem vaja on, kas muinasjutuvestjaid või töötegijaid? Ma olen täiesti veendunud, et vabariiklikku juhtivkoosseisu on võimalik vähendada, kui see hakkaks rohkem koostööd tegema kohalike juhtidega. Ja usaldaks rohkem kohalikke juhte, kes ometi ju tunnevad kohalikke olusid ja inimesi.

Ministri loogikaga jõuame ehk kunagi sinnamaale, et arvutame välja, kui suur arv inimesi, ja missuguseid nimelt, on Eestile jõukohane? Ning ülejäänud elimineerime kuidagimoodi ära. Ütleme neile, et mingu kuhugi mujale. Või võtame nendega midagi otsustavamat ette.

Kui ministri võim on nõnda vägev, et tema otsuse alusel hakkab politsei kohe poole paremini tööle, siis võiks ta selle vägevuse suunata otse kuritegevuse vastu ja selle hoobilt ära keelata. Siis me võiksime ta pühakuks kuulutada.

Kahjuks ei tule tegelik elu enamasti poliitikute otsustele järele. Vastupidi, elu näitab meile kätte ministrite rumalused. Kahju ainult, et nende rumaluste eest maksta tuleb lihtsal inimesel. Sellel, kes paljaks röövitakse või maha lüüakse, sest politsei on liiga kaugel ja liiga koormatud.

Elu on paganama tülikas asi. Ta ei taha mitte meie sõna kuulata.

Meie peame pigem tema sõna kuulama. Peame püüdma näha ja mõista, mis meie maal toimub – meie maal, mitte Euroopas! – ja sellele vastavalt tegutsema. Et me kunagi jõuaksime kusagile lähedale sellele, mis Euroopas juba tükk aega olemas on. Või peaks praegu juba ütlema: mis seal siiani on olemas olnud?

Me ei saa mingeid abstraktseid standardeid mingite määrustega kehtestada, me peame nad kasvatama – siin, meie omal mullal, meie omades inimestes. Meie riik tegutseb sageli niisama absurdselt nagu aednik, kes põllult saaki nõuab, ilma et ta oleks sinna midagi külvanud. Ükskõik kui karmi käsku ta oma põllule ka ei annaks, see tema tahtmist ei tee. Sest ta ei ole mulda külvanud seemneid, millest vili võrsuda võiks.

Selleks, et sügisel vilja lõigata, on vaja kevadel külvata, ja suvel põllu eest hoolt kanda.

Elus, ühiskonnas, niisama nagu looduseski, on olemas omad seadused. Neid ei saa kõrvale heita, ega oma suva järgi muuta. Kasvamine vajab aega ja hoolt. Ja tegelikku töötegemist.

Mitte absurdseid käsklusi, ümberrivistamisi ega õhulossiplaane.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused