Malle Pärn: vaimse keskkonna saastamisest kapitulatsiooniaktini

Malle PärnMalle Pärn on rahvuskonservatiivsete vaadetega näitleja,.

Rahvuskonservatiivist teoloog, näitleja ja poliitik Malle Pärn vaeb oma loos seda, kuidas väitlevad isemõtlevad ja kuidas võõraid mõtteid vahendavad inimesed, ning leiab, et mitte rännuteele asumine pole inimõigus, vaid hoopiski rahus oma kodus elamine on seda.

“On ikka hädine ja armetu küll see riik, kelle president ja peaminister, politsei ja kogu meedia peavad avalikus kohas avalikul üritusel märatsemist NORMAALSEKS käitumiseks, mille takistamine seevastu loetakse andestamatuks kuriteoks, ja mõistetakse (naeruväärne!) juba rahvusvaheliselt hukka. Ootame ära, millal ÜRO sellele terve istungi pühendab, ja EKRE juhtidele karistuseks ihunuhtluse määrab!

Ei saa kohe kuidagi sellele mõeldes laulda, et eestlane olla on uhke ja hää. Mark on täis tehtud, ja kahjuks just sealt ülevalt poolt. Tõsi, Tarandi provokatsioon meeleavalduse käiku palju ei mõjutanud, ehk muutis natuke emotsionaalsemaks, ent normaalses riigis on kindlasti karistatav ka lihtlabane huligaanitsemine avalikul üritusel, ja mingi avaliku rahvarahutuse, segaduse või kakluse provotseerimine. Vaid väga lihtsameelsed saavad öelda, et see ei olnud provokatsioon just nimelt selleks, et tappa saada.

Meedia vahutab ja ajab üle ääre. Skandaal missugune! Meie skandaalikesed on ikka mingid tormid veeklaasis, ent järellainetused paisuvad lausa ookeaniks, sest meedias saab selle üle nädalaid tigedalt vaielda. Kõik endast lugupidavad avaliku elu tegelased tormavad üksteise järel püünele ametlikult väljakuulutatud süüdlast hukka mõistma, ei kõlba ju nii armsakas saanud kanakarja kambakast kõrvale jääda.

Kuidas õpetada inimesed jälle ausalt oma mõtteid avaldama, ilma kaklemiseta, ilma vastastikuse solvamiseta, viisakalt, mõistlikult? Verbaalsed jalahoobid ei jäta kehale sinikaid, aga saastavad ära meie sotsiaalse ja vaimse keskkonna. Psühholoogiliselt on mõistetav, et me ägestume, kui keegi käsitleb mingit meie jaoks hella teemat sellisel viisil, mis meile haiget teeb või millega me ei nõustu. Eriti vihaseks teeb poliitiku see, kui keegi tema plaanide varjatud omakasu või isandate ees sabaliputamise paljastab.

Meie poliitnomenklatuur on juba loonud oma kindla “propagandaraamistiku”, kus on paika pandud kõik terminid ja sildid, mida kasutada vaidlustes, mida vastastele ja Brüsseli demagoogia kritiseerijatele peale kleepida. Piisab vaid, kui kuulata üht neist, sest nad kõik kordavad neidsamu mantraid.

Nad ei võta mitte kunagi mingist arutelust osa teistega samal tasandil, sest neil ei ole selleks vajalikke argumente, ja neil ei ole õigust ISE mõelda. Just sellepärast ei tahtnud rahvas meeleavaldusel sotsidele sõna anda, kõik olid sinna tulnud kuulama mõistlikke, ausaid kõnesid, TÕTT, mitte valesid. Rahval on valedest kõrini.

On suur anne näha maailma võimalikult adekvaatselt, ideoloogiast ja valedest pimestamata silmadega. Ja suuta anda objektiivseid, erapooletuid hinnanguid, ka iseendale! Enamasti on nii, et see, kes on millegi vastu, tegeleb teemaga palju tõsisemalt kui see, kes on selle poolt. Poolt ollakse ju väga sageli käsu peale, või emotsioonide pinnal, või ajupesu tulemusena. Ilma sügavamalt teemasse süvenemata. Loobitakse asjatundmatuid, hüsteerilisi ARVAMUSI. Isiklikke soove.

Sõjas on kaks vaenulikku poolt, omad ja vaenlased. Arutades ühiskondlikke probleeme, meie igapäeva elu olulisi probleeme, eriti veel üleriiklikke probleeme, millest oleneb meie rahvuse tulevik – ei tohiks me ju olla omavahel vaenlased. Meie ühine eesmärk peaks olema teada saada Tõde.

Ent enamasti on see eesmärk ainult ühel poolel, jälle nendel, kes millegi vastu on. Nemad tajuvad ohte, teised teevad seda, mis isandad käsivad. Need, kes lähtuvad alati ja kõiges ainult käsust, oma isiklikest emotsioonidest või isiklikust omakasust, ei otsi ega tahagi saavutada Tõde, nad soovivad, et nende tahtmine jääks peale, et keegi sellele vastu ei vaidleks.

Oleme jõudnud ajaloos jälle äärmiselt valusasse punkti. Meile surutakse peale meie rahvusele ilmselgelt kahjulikku migrantide poputamise lepingut. Iga kirjaoskaja saab aru, et tegemist ei ole mingi süütu ilukõnega. See paistab ju välja ka tohutust paanikast, mis puhkes, kui lepingu sisu rahvale paljastati.

Riigireetja on karm termin, aga kuidas teisiti nimetada neid, kes tahavad Eesti allutada Uuele Maailmakorrale ja moslemite põhjakihi massilisele eksodusele? Kes tahavad jälle Eesti viimsegi suveräänsuse käest ära anda? See on ju sisuliselt kogu valge tsivilisatsiooni kapitulatsiooniakt, millega antakse igal pool maailmas eelisõigused IGASUGUSTELE agressiivsetele sissetungijatele. Rahulik kooseksisteerimine muudetakse igikestvaks sõjaks? Euroopas käib see sõda juba mitu aastat, kuidas on võimalik seda mitte näha?

Migratsioon ei ole inimõigus! Inimene peab elama oma rahva hulgas, omas looduskeskkonnas! Elada OMAL maal, turvalises keskkonnas, ilma hirmuta kontrollimatult sissetungivate võõraste ees – vaat see on tõesti inimõigus.

Meie valitsus ilmselt ei kavatsegi ratifitseerida Euroopa Liidu sotsiaalhartat kogu ulatuses. Meil pole siiani veel õigust eluasemele ega inimväärsele palgale! Sotsiaalharta ratifitseerimine pidavat Eestile ülejõu käima, aga tuhandete moslemite ülevalpidamine on igati jõukohane? Kuidas me saame neile pakkuda seda, mida meil endal ei ole?”

Kommentaarid