28.10.2016
Malle Pärn
Me elame valedes, me elame valetades. Me keerame suvel kella valeks ja usume, et sellega teeme oma päeva pikemaks. Me oleme nagu laisad sulased, kelle jaoks perenaine keerab suvel kella tund aega ette, et ta õigel ajal üles tõuseks ja oma tööd ära teha jõuaks. Ja sulane on rõõmus, kui valget aega õhtul ka üle jääb.
Vale on miskipärast paljudele inimestele vastuvõetavam kui tõde.
Me ütleme, et oleme vabad inimesed vabal maal.
Me oleme käsist-jalust seotud kõikvõimalike maksude ja lepingutega, koodide, salasõnade ja kiipidega, iga meie samm on ära reglementeeritud lugematute seadusemuudatustega. Iga hetk võib mingi organ otsustada, et tal on vaja pealt kuulata meie telefonikõnesid, astuda meie uksest sisse kontrollima, kas me täidame igasugu eeskirju. Ja trahvida, kui ei täida.
Iga hetk võib mingi kõmujanuline südametunnistuseta ajakirjanik paisata meediasse mingi laimu meie kohta, ja me peame hakkama tagasi tõrjuma alusetuid süüdistusi ja pahatahtlike meediatarbijate kommentaare. Halvemal juhul kleebitakse meile eluks ajaks külge mingi täiesti sobimatu silt, sest meile ei anta võimalustki ennast halastamatu mööduja porikamakatest puhtaks pesta. Sest ideoloogia ja võim on laimaja poolel.
Kus see vabadus on?
Me valime riigikogu ja peame seda priskelt üleval, justnagu oleks Eesti iseseisev riik. Vaba riik? Ometi on igaühele selge, et eesti oma raha vahetamine euroopa raha vastu oli tähenduslik märk Eesti rahva lõplikust äraandmisest Brüsseli võimu alla.
Meil pole vaja enam oma valitsust, sest meid valitseb Brüssel. Selle asemel võiks olla Toompeal tõlkide ja volinike ja raamatupidajate kogu, palju väiksem kui riigikogu, ja palju madalama palgatariifiga. Tavalised ametnikud, keda tuleb palgata nende oskuste, mitte auahnuse järgi, ja kelle valimiseks poleks vaja miljoneid raisata. Presidendist rääkimata, see on täiesti üleliigne luksus. Traditsioonilise kõne võiks igal pidupäeval pidada mõni väärikas vaimuinimene. Oleks kõigil huvitav kuulata. Neid on meil veel päris mitu.
Kui eestlased kodunt kaugel pantvangi võeti, siis oli ajalehes pealkiri, kus paluti lugejatel “mõelda nende ohvrite peale”, et siis on lootust, et nad saavad vabaks. Mida see tähendab? Kus on kirjas see, et kellegi peale mõtlemine teda hoida võiks? Me ei julge öelda: palvetage – sest siis võidaks arvata, et me usume Jumalat. Aga hädas olles ikka kuidagimoodi tahaks ka mingit üleloomulikku abi saada. Miks peaks Jumal kuulama seda rahvast, kes päikesepaistelisel päeval teda ja tema sulaseid mõnitab, aga tormi tõustes hakkab teda appi hüüdma? Loomulik oleks, kui ta ütleks: ma ei tunne teid, paluge seda isandat, keda te siiani olete ustavalt kummardanud.
Siis, kui Haapsalu tulekahjus hukkusid lapsed, küsisid mitmed inimesed: kus oli Jumal, kui süütud lapsed tules hukka said? Aga ikka vaid selleks, et justkui tõestada, et Jumalat ei ole, või on ta halastamatu ja kuri. Et justkui süüdistada Jumalat (kelle olemasolus nad kahtlevad) selles, et ta süütuid lapsi nuhtleb.
Ma ütlen teile, kus ta oli. Ta oli seal, nende juures, ja hoidis neid lapsi süles.
Me valetame endale ka seda, et elu on mingi endastmõistetav asi, mis täie õigusega meile kuulub ja meie tahtele allub. Mille üle meil täielik õigus on, mida me tohime tarvitada nii nagu meile tundub meeldiva ja kasulikuna. Ja kui me selles pettume, siis on meil ka õigus see lõpetada.
See ei ole nii. Me oleme saanud elu mingi imelise kingitusena, mida me ei oska mõista, ja mida me pole mitte millegagi ära teeninud. Kellelt ja miks, seda meist enamus ei tea. Ega tahagi teada.
Nii nagu sündimine, nii on ka suremine tegelikult osa meie elust. Vältimatu. Surm ei ole ju karistus ega kättemaks. Pigem võib just elu olla karistus või kättemaks.
Ja kas elamine selles inimeste (hullumeelses) maailmas ongi nii väga suur väärtus, nagu me taas näime arvavat? Et me ahastame, kui keegi noorelt meie hulgast lahkub.
Kui midagi kahetseda kellegi surma puhul, siis vaid seda, et ta ei elanud temale antud elupäevi piisavalt täielikult. Et tal jäi palju asju tegemata, kogemata, saavutamata? Ent nende saavutamatute hulgas on nii häid kui ka halbu asju. Ta jõudis head teha vähem kui see, kes kauem elab, – aga ta tegi ka kurja vähem. Ta jõudis õnnelik olla vähem, aga ta ka kannatas vähem?
Nüüd on avalikustatud, et mingis mõttes maailma- või meie tsivilisatsiooni lõpp ei olegi nii väga võimatu. Et päikesetorm võib ainsa hetkega hävitada kõik meie elektroonikasüsteemid.
Olen juba päris pikka aega sellele võimalusele mõelnud. Kas pole televisioon ja internet justkui uus Paabeli torn, mille kaudu inimesed saavad näha seda, mis toimub tuhandete miilide kaugusel, mõjutada miljoneid inimesi maailma erinevates paikades? Selge on see, et see ei saa igavesti kesta. Meie tänapäevane “heaolu” kõigi oma liigsete mugavustega on tegelikult ebaloomulik nähtus, ja loomulik loodus hakkab sellele ükskord vastu. Inimene on loomulikkusest nii kaugele ära läinud, et loodus ei taha teda enam ära tunda. Ta ei ole loodusele enam sõber ja liitlane, vaid lausa vaenlane ja hävitaja.
See vastuhakkamine pole kurja looduse (ega Jumala) kapriis, vaid inimese enda valikute tulemus. Ta on temale antud võimeid ja võimalusi kasutanud kurjasti. Mitte armastuse, vaid vaenu külvamiseks, mitte inimsuse hüvanguks, vaid oma isikliku ahnuse rahuldamiseks. Mitte maailma ehitamiseks, vaid selle lõhkumiseks. Ometi on talle antud teadmised ja isegi kirjalikud juhtnöörid (mitmetes pühades raamatutes) selle kohta, kuidas oleks õige oma aeda harida.
Meil on veel aega mõistusele tulla. Kui palju? Lapsepõlv on läbi, hakkame täiskasvanuteks!