Malle Pärn: võltsliberaalide võim juhib meid kiires tempos kuristikku

Mina nimetan tänapäeva liberaale võltsliberaalideks, sest nad jagavad inimesed kastidesse ja nõuavad igasugu õigusi ja „võrdset kohtlemist“ ainult oma eelisgruppidele.

Ise nad loomulikult kuuluvad ka sinna eelisgruppi. Kõik ülejäänud on teisejärgulised, kelle õigused ja probleemid neid ei huvita. Tõelisi liberaale leidub meil veel ainult konservatiivide hulgas. Paradoks, jah, aga nii see on.

Juba mitu aastat käib Eestis kodusõda, mis sai alguse kooseluseaduse eelnõu vägivaldsest ja ebaausast (ja poolikust) läbisurumisest riigikogus.

Ühiskonnas ja riigis peab valitsema kord, mitte kaos, selleks tehakse seadused, et me ei upuks anarhiasse, kus igal egoistil on võimalik nõuda teistelt ükskõik mida.

Seadus peab alati kaitsma ausat ja töökat kodanikku, korralikku inimest, mitte sulisid ja vargaid, terroriste ja valetajaid. Seadus peab kaitsma ühiskonna sotsiaalse ja vaimse keskkonna puhtust.

Normaalses riigis on kõik kodanikud seaduse ees võrdsed. Ühiste reeglite austamine loob vajaliku pinnase rahva ühtsusele.

Ühel rahval, ühel rahvusel on ühtne keel, ühised mõisted, need peavad ühes riigis ühtlaselt kehtima, sõnadel peab olema keeleliselt sama tähendus. Kuidas me muidu saame omavahel normaalselt suhelda? Me juba ei saagi üksteisest aru.

Rahvast ei tohi jagada erinevatesse gruppidesse, mis kasutavad erinevaid keelevariante, kus sõnadel on erinevad tähendused, mille üle neid aina vihaselt vaidlema ahvatletakse.

Suur osa inimesi ei ela tänapäeval enam tegelikus maailmas, ühiskonnas, looduses, vaid mingis konstrueeritud diskursuses, narratiivis, paradigmas, ideoloogilises mudelis.

Need inimesed keelduvad elamast pärismaailmas. Elagu pealegi, kui see neile meeldib, loogu pealegi enda jaoks igasugu utoopilisi kväärteooriaid, aga ärgu nõudku, et ka kõik teised nende narratiivi elama koliksid.

Toon ühe väga selge näite meie kahest erinevast keelest.

Tõnis Mägi ütles kunagi: “Tahaksin, et minu ja meie lastele jääks Eesti, mis on elamisväärne.”

Üks sallivusaktivist kirjutas selle kohta väga tüüpilise kommentaari: “Haiget teeb teadmine, et “Looja, hoia Maarjamaad” laulusõnade taga on visioon ühiskonnast, kus kõikidel inimestel ei ole õigust võrdsele kohtlemisele ning elementaarsele inimväärikusele.”

Huvitav, kust ta sellise “visiooni” leidis?

Elamisväärne Eesti ei sobi temale? Tõnis ju ei öelnud, et tema elamisväärses Eestis ei ole kõigil õigust võrdsele kohtlemisele ja elementaarsele inimväärikusele? Kuidas ta siis elamisväärne on?

Puust ja punaseks: konservatiivi meelest on elamisväärne riik see, kus kõikidel inimestel ON võrdsed õigused ja kohustused, kus kõiki inimesi peetakse ühtviisi väärikaks!

Mida tähendavad võrdne kohtlemine ja inimväärikus võltsliberaalide narratiivis elavatele isenditele?

Nemad jagavad inimesed kahte gruppi, ühes on need, kes nende tahtmist teevad, ja teises need, kes, nagu Tõnis Mägi, ei taha elada selles ideoloogilises narratiivis ja püüavad ka teisi õhutada mitte sinna ümber kolima. Ja nende suust ega sulest ei võta nad mitte ühtki mõtet vastu, ükskõik kui tõene või ilmselge see ka poleks.

Aga tegelikult just need, kes ei taha üle kolida sellesse uude narratiivi, kus sugu on vulav ja virdav ja kõigile ühised tualettruumid, just nimelt nemad tahavad, et meil kõik inimesed oleksid tõepoolest võrdsed ja ühtviisi väärikad.

Elementaarne inimväärikus on see, et inimesi ei jagata avalikult liikidesse selle järgi, kuidas nad korraldavad oma suguelu. Väärikas inimene paneb oma magamistoa ukse võõraste ees kinni. Väärikas inimene ei nõua tervelt ühiskonnalt oma isiklike ihade riiklikku tunnustamist.

Narrativistid elavad justkui suletud kookoni sees, kõik, mis väljastpoolt tuleb, töötatakse seal ümber, tõlgitakse ümber, puhutakse õhupallideks. Nad ei saa enam pärismaailma keelest aru. Isegi selline ometi väga neutraalne ja üdini positiivne väljend nagu „elamisväärne Eesti“, mis peaks sobima ühtviisi kõikidele, tõlgitakse ümber millekski inetuks ja vaenulikuks. Sest nemad ei ihka elamisväärset Eestit, nemad ihkavad lõppematut kodusõda. Elu ja surma peale.

Nad nimetavad ennast sallivateks ja avatuteks ja võrdse kohtlemise rüütliteks, aga neil on omad pisikesed kivist dogmad, justnagu kindel ja kitsas programm arvutis, mille piirides nende mõtted liiguvad. Kõik, mis sellest väljaspool, on nende jaoks vihakõne ja tagurlus ja foobia.

Võrdne kohtlemine tähendab nende jaoks vaieldamatuid eelisõigusi ja puutumatust ainult nendele, teisi ei ole vaja võrdselt kohelda. Inimväärikus tähendab nendele gruppidele seda, et kõik austavad ja imetlevad neid – nende tavalisest erineva suguelu pärast.

Nii tundub, nende käitumist jälgides. See artikkel siin EI OLE „vihakõne“, see on võltsliberaalse ideoloogilise narratiivi hermeneutiline lahtiseletamine.

Selle narratiivi aluseks on ju egomaniaklus: MINU soovide järgi peab terve maailm elama ja mõtlema ja kõigesse suhtuma. Kes pole minuga nõus, kusjuures viimse detailikeseni, see on minu vastu ja seega on ta vaenlane.

Ja vaenlasele kleebitakse külge kõik vastikud sildid, mis vaid pähe tulevad, ilma põhjendusteta, sest loogika on sallivuslastele täiesti tundmatu kategooria. Unustatud kategooria. Prügimäele tassitud kategooria.

Egomaniaklusele ei tohi anda võimu!

Inimeste maailm tahetakse pea peale pöörata, tagurpidi.

Õnneks kõnnib enamus inimesi ikka veel kahel jalal ja elab pärismaailmas. Pidage vastu, armsad! Kuni meil on veel neid, kes mõistavad, mis tegelikult toimub, ja kuni nad julgevad seda ka avalikult välja öelda, niikaua on meil veel lootust.

Ja niikaua, kuni inimesed veel kogunevad laulu- ja tantuspidudele, seni on meil mingi oluline sisu veel alles ja rikkumata!

Hoidku meid Jumal!

Malle Pärn