Malle Pärna kolumn: Kantseliidist ja tegelikkusest

Ajakirjandus on meil ikka lõbus. Aina loe ja imesta.

Näiteks: “Loksa laevatehase uus omanik plaanib suuremat laienemist.”

Omanik laieneb? Kavatseb ta ennast paksuks süüa? Ja miks ta seda kõigile kuulutab? Või on tänapäeva edukal ja innovaatilisel inimesel mingi muu võimalus laienemiseks? Laotab ennast laiali? Istub kahele toolile? Puhub ennast õhku täis?

Varem on räägitud näiteks kaubanduskeskuste laienemisest ja igasugu toodete ja it-vidinate uuenemisest, mis on ka minu jaoks probleemi tekitanud: kuidas nad kõik ISEENESEST laienevad ja uuenevad? Ja nüüd siis hakkavad laienema ka omanikud?

Kui saaks meie poliitikud kuidagi sama süsteemi järgi vaimselt ja hingeliselt UUENEMA panna?

Aeg-ajalt kuulutab keegi, et tema “seisab õige asja eest”. Kus ta seisab ja miks ta seisab, ja mis sellel “õigel asjal” sellest seismisest kasu on? Äkki tuleks ta hoopis “õige asja eest” istuma panna? Las puhkab jalgu, sest see “õige asi” ei ole tema kirgliku “eestseismisega” sugugi paigast nihkunud. Pigem hakkab nagu tasapisi hääbuma.

“Ootame valitsuselt konkreetseid samme majanduskasvu turgutamiseks,” kirjutas vabaerakondlane.

Turgutatakse seda, kes on kokku varisenud. Järelikult: meie majanduskasv on omadega põhjas? Aga miks valitsus räägib jätkuvalt meile mingeid edumuinasjutte?

Mis on üldse majanduskasv, ja milleks seda vaja on? Kas majanduse kasvamine on mingi omaette eesmärk? Kas majandus peab lõpmatuseni kasvama? Minu meelest piisaks sellest, kui majandus TOIMIKS, kui inimesed midagi teistele vajalikku toodaksid ja oma tooteid vahetaksid. Normaalset majanduselu oleks vaja, mitte majanduskasvu. Kuidas üldse saab MAJANDUS kasvada? Kas jälle niisamuti, nagu omanik saab laieneda?

Ja muidugi tuleb astuda konkreetseid samme, aga mitte keegi mitte kunagi ei ütle, mis need konkreetsed sammud on. Ja keegi ei näe neid. Oleme astunud samme, ütlevad poliitikud. Nimetage, milliseid “samme”, ja mis konkreetselt neist kasu on olnud? Ja miks need sammud meid edasi viinud pole?

Kantseliit on üks tohutult mugav ja võimas kilp, mille taha kiltrid-kupjad-aidamehed oma suutmatuse, oma asjatu sekeldamise ära peita saavad. Me näeme riigikogu ülekannetest, et ministrid ei vasta opositsiooni esitatud küsimustele. Nad kordavad päheõpitud kantseliiti. Või halvustavad küsijat. Nad on nagu kitsa programmiga robotid, väljaspool seda programmi on nad võimetud millestki aru saama. Kui neile esitatakse lihtne küsimus, nagu: MIS konkreetselt maainimese elus paremaks muutub selle valdade kokkusulatamisega, siis nad vastavad: see võimaldab pakkuda kvaliteetsemaid kohalikke teenuseid. Punkt. Missuguseid, kuidas, kui kaugel kodust, kuidas inimene pääseb arsti juurde, kes on uue jaotuse järgi temast 50 kilomeetri kaugusel ja nii edasi – seda nad ei tea ega tahagi teada. Ja mis on inimesel kasu sellest, et mingi teenus on “kvaliteetsem”, kui tema sellest enam osa ei saa, sest see ei ole enam “kohalik” teenus?

Sellised lihtsad asjad ei mahu nende peenhäälestatud mõttemaailma. Nad on ära õppinud mantra: kvaliteetsemad teenused. Nad usuvad kindlalt, et see reform on hea ja õige, nad ei taha või ei suuda selle üle sisuliselt arutleda. Kas peenhäälestus on seesama, mida kunagi nimetati ajupesuks?

Aga minu vallas näiteks ON juba kvaliteetsed teenused, mille poolest nad kvaliteetsemaks muutuvad,  kui neli valda omavahel liituvad? Välja arvatud need “teenused”, mille riik on juba innovaatiliselt välja suretanud, neid ei too ju teiste samavaestega liitumine tagasi. Pealegi, kui vallad EI TAHA liituda, kui nad sunnitakse liituma?

Kuulge, see on ju nagu sundabielu! Riik, mis ilmselt asub Toompeal, sunnib vallad (mis on meil teatavasti väljaspool riiki) liituma, ehkki nad ühekorraga ühte katlasse EI SOBI.

Kui lõpetaks ometi kord nende Göteborgi katastroofide importimise ja hakkaks vaatama, mis Eestimaal toimub, mida eesti rahvas päriselt vajab selleks, et õnnelik olla ja oma kodumaad üles ehitada?

Valitsus ütleb, et Eesti on Euroopa Liidus, ning on “uhke Eesti üle”. Aga miks ta siis ei ratifitseeri sotsiaalhartat?

Kuni meil ei ole see ratifitseeritud, seni me EI OLE Euroopa Liidus. Ja meil pole mingit kohustust (ega võimekust) vastu võtta proua Merkeli kutsutud külalisi. Las kostitab neid ise. Toompea Eesti võib selleks valmis olla, tegelik Eesti EI ole selleks valmis. Meil pole kellelgi õigust eluasemele ega inimväärsele palgale, kuidas me saame seda võimaldada Merkeli külalistele?

TEGELIK Eesti tahab oma eluhoone enne valmis ehitada kui külalisi kutsuma hakkab. Tegelik Eesti ei taha osaleda kuritegelikus inimkaubanduses ja Euroopa islamiseerimises. Tegelik Eesti ei taha oma pinnale Euroopas juba möllavat kolmandat maailmasõda.

Kõige kummalisem on see, et see Toompea Eesti ju ei hakka nende moslemitega tegelema, tema ainult “võtab nad vastu”, seejärel suunab nad selle rahva hoole alla, kes EI ole valmis neid vastu võtma. Kuidas sellist tegevust hinnata?