Malle Pärna kolumn: Meeleheitlik olukord paneb inimesed meeleheitlikult käituma

Malle Pärn

Mis toimub meie armsal kodumaal? Sellel, mis on meile kõigile ainuke ja ütlemata armas? Või vähemalt enamusele meist… 

Öeldakse, et kui hiir nurka suruda, siis ta võib rünnata ka endast palju suuremat looma. Olen näinud internetis lugematul hulgal meeleheitlikke kommentaare, tasuliste artiklite järel, mida raha eest lugeda ei taha, sest autori nimi ja kokkuvõtlik algus ütleb juba kõik ära.

Olen lugenud ka väga palju väga arukaid vastutustundlikke haritud inimeste artikleid, kus on üsna teravalt analüüsitud meie riigi olukorda, meie valitsejate tegevust ja mittetegevust, kritiseeritud meie ebaõiglast ja kohati absurdset elukorraldust, mis sugugi ei lähe kokku meie poliitikute suuresõnaliste edumuinasjuttudega.

Ja mis on vastuseks? Isegi ühelegi avalikule kirjale ei ole meie uhked ülemused vastanud! Ka mitte siis, kui sellel on terve hulk allkirju!

Mare Liiger kirjutas avaliku kirja presidendile, kus ta esitas OTSESE küsimuse: miks te meid vihkate? Koguni Delfi avaldas selle: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mare-liiger-miks-te-vihkate-meid-eestlasi-harra-president?id=71774577

Kus on vastus? Kas härra president elab mingis teises riigis? Kas ta ei oska lugeda? Muide, Mare Liiger on väärikas ja seaduskuulekas Eesti Vabariigi kodanik, meedik, kiirabiarst, kelle meie valitsuse pollitika on sundinud välismaale tööle minema. Ta peaks olema riigikogu liige, sest ta sai palju rohkem hääli kui paljud parteide poolt riigikogusse määratud broilerid. Rahvas valis Mare Liigeri riigikogusse, aga meie salakaval valimisseadus eelistas temale näiteks Maire Aunastet, kes oma häältega ei peaks seal mitte istuma. Kuidas võiks võrrelda omavahel nende inimeste kompetentsi ja kasutegurit riigivalitsemises?

Kuna president ei vastanud, siis järelikult tunnistab ta, et Mare Liigeril oli kõiges õigus? Miks ta siis tagasi ei astu? Kuidas ta saab pärast seda kirja käituda, nagu oleks ta ikka veel Eesti Vabariigi president? Ameerika president küll nii ei käituks. Mäletate, missugune skandaal puhkes seal ühe Monika intiimkaebuse pärast? See on ju ometi palju väiksem asi kui oma rahva vihkamine?

Kas meie valitsejad on absoluutsed monarhid, kellele ei lähe korda mitte mingisugune altpoolt tulev kriitika? Miks meile siis seda teada ei anta? Rahvast ei tohi hoida teadmatuses riigikorra olemusest. Mina tahan olla lojaalne kodanik, ma tahan teada, mida ma tohin ja mida ma ei tohi, missugused on minu õigused. Teoreetiliselt meil ju ikka ON KA õigused? Koguni inimõigused? Kohustusi teame me niikuinii paremini kui meie valitsejad…

Kas meie valitsejad ja otsustajad elavad mingis elevandiluust tornis, kuhu ei ulatu ükski hääl ega heli tegelikust maailmast?

Jah, meie peavoolu meedia on valinud meie väikeses kodusõjas valitsuse poole ja suunanud kahurid oma rahvale. Aga meil on ka alternatiivmeedia, mis kogub populaarsust. Kas meie valitsejad ei tea seda? Kui teavad, siis MIKS nad seda ignoreerivad? Rahvas ju loeb seda! Kas neil POLE midagi vastata? On neid valusaid küsimusi juba liiga palju, et neile ei jaksagi enam vastata? Lisaks on ju veel sotsiaalmeedia, ka see kihiseb kriitikast…

Ainult halvustamine ja kriitikute sildistamine ei veena enam mitte kedagi. See lisab vaid õli tulle.

Sõbrad, spontaanne vastuseis eesti rahva väljasuretamisele on paisunud liiga suureks, te ei suuda seda enam maha tallata. Mõistlikku väge ei saa suukorvistada ega ära osta. Oleks mõistlik käituda nii, nagu käitus kommunistlik partei kaheksakümnendate lõpul: asus juhtima rahva vabadusliikumist. Nii-öelda võttis selle üle. Tõmbas selga sinimustvalge kuue. Rahvas vajab ju ikka kogenud juhti.

Ka praegu on see võimalus täitsa olemas. Need poliitikud, kes ei ole ennast veel Brüsselile orjaks müünud, võiksid nüüd omavahel ühineda ja tulla rahva poole üle… Teeme uue rahvarinde! Meil on ju ühine eesmärk: Eesti alleshoidmine! Jätke saagimata see oks, millel te ometi ka ise istute!

Kuulge, te pole ju ometi rumalad, te olete haritud inimesed, te olete poliitikat ja riigijuhtimist juba palju aastaid õppinud ja harjutanud, nii siin, omal maal, kui ka välismaal õppereisidel käies, te peaksite juba teadma, mida tähendab RIIK ja mida tähendab RAHVAS. Kasutage ometi oma teadmisi meie kõigi hüvanguks!

Kõik selle koolituse ja teie väga mõnusa ja põneva elu on heldelt kinni maksnud seesama rahvas, kelle poole te olete juba kaks aastat suunanud oma vaenulikke kahureid! Kas te tõesti, isegi mingil helgemal hetkel, ei taju mingit tänutunnet endas selle rahva vastu? Kas isegi palgapäevadel ei ole teil piinlik, et olete oma ülikannatlikku rahvast ülekohtuselt halvustanud?

Kommentaarid