Marksistlik võrdsusideoloogia tapab normaalse ärikeskkonna ja seda ka Eestis

Tänapäeva Lääne ülikoolides õpetatakse majandussuhteid, mis suuresti põhinevad Marxi “Kapitalil”.

Mõtlesin kord jumalavallatut mõtet, et kas Eesti on pursuide ehk ettevõtjate või proletariaadi riik, ja otsustasin, et tänu vasakliberaalide võimutsemisele on ta viimaste jagu.

Eesti on riik, kus ideoloogia tungib igale elualale ja hakkab ka ettevõtlust kõvasti pärssima. Üldiselt peaks asjad käima nii, et kui tööandja vajab töötajat kindlasse ametisse, siis peaks tal olema ainuõigus otsustada, kes sinna sobib. Kui tal on vaja laotöölist või kassapidajat, siis on selge, et tüsedat ta lattu ei taha, sest seal tuleb redeliga ülemistele riiulitele ligi pääseda; kassasse ei taha ta eakat, sest tipptunnil jääks vanem inimene hätta jne — otsustamisõigus peaks lähtuma ärilisest vajadusest, mitte poliitkorrektsusest või mingist vasakideoloogiast. Lihtsalt kui kassasse sobimatu inimene hakkab koperdama, siis ostjad tüdinevad ja lähevad kõrvalpoodi, kus teenindus on kiirem, ettevõtja aga kaotab raha.

Praegu peab ärimees lähtuma kahjuks hirmust, et riigi toetatud ideoloogilised inkvisiitorid tormavad õigusvoliniku toetatult tema kallale ja ruineerivad ta nii moraalselt kui majanduslikult. Nad ei hakka ju arvestama seda, et tüse inimene tõesti ei sobi redeleid pidi ronima või invaliid liini äärde. Jah, sellistele inimestele saab seal mingid tingimused korraldada, aga kannatama hakkab ettevõtja rahakott, sellest tulenevalt ka investeeringud ja töötajate palgad, sest sobimatu töötaja lihtsalt ei suuda nii palju toodangut anda või teenust osutada, kui teeb seda terve ja tööeas inimene. Ärihuvid ja -reeglid ohverdatakse poliitkorrektsele võrdsusideoloogiale ja see ei ole kuidagi normaalne.

Ma annan täiesti aru, et nii eakad inimesed, invaliidid kui ka tüsedad inimesed vajavad tööd, ja ilmselt leiavadki sobiva, aga nende töölevõtmist ei pea tegema kohustuslikuks neile, kellel on ärihuvides vaja oma tingimustele vastavat tööinimest. Paraku on ettevõtjad marksistlike ideoloogiatöötajate poolt nii maadligi surutud, et poliitkorrektsus kuulub juba nende ärikontseptsiooni ja hirm inkvisiitorite ees äririskidesse. No ei ole normaalne, et paari geisäutsu peale riskib suurpank kümnete konservatiivsete klientide kaotamisega — aga geiagenda on juba nii võimsaks tehtud, igipõlistest äriseadustest veelgi ülimuslikumaks, nii et ta võib su ettevõtte täielikult hävitada. Tehakse lihtsalt boikott ja samaga ähvardatakse ettevõtja partnereid ning ärimees annab klientide kaotuse hirmus alla, muutub samuti ise poliitkorrektseks ja nõuab seda ka oma töötajatelt

Või siis sooline võrdõiguslikkus — kõikvõimalike võrdsusvolinike sildi alla kogunenud poliitkomissarid ja feministlik-sotsialistlikud fuuriad nõuavad, et ettevõtete juhtstruktuurides peab mehi ja naisi võrdselt olema. Ja kui ei ole, siis pandagu juhatusse kasvõi firma koristaja või nõudepesija, peaasi, et kõik oleks ideoloogiliselt jonksus. Ettevõtte äristrateegia üle saavad otsustada siiski vaid asjatundjad ja kui on võtta kasvõi terve juhatusetäis tarku ja ettevõtlikke naisi, siis olgugi see feministlik; aga kui pole, siis olgu pigem ideoloogiliselt sobimatu meeste ülekaal, kui et koristaja Maali ülendatakse know-how töökohale, millest ta paraku miskit ei jaga.

Eesti ettevõtluskeskkond on riigikapitalismist ja marksistlikust ideoloogiast nii rikutud, et ettevõtjad ripuvad massiliselt riigi nisa küljes, kirjutavad projekte, lunivad eurotoetusi ja riigi tellimusi, kurdavad, et ei leia töölisi ja kaebavad palgasurve üle. Nende seas on ilmselt ka need 28 riigireformi algatajat, kelle soovitusi läbis mõte, et ettevõtjad peavad riigi noosist oma osa saama, mitte aga mure riigi pärast. Mingist imelikust mõttelaadist on läbiimbunud ka Tartu tselluloositehase algatajad, keda ei lastud reaalsetel põhjustel ühte liivakasti ja kes nüüd jonnivad: mujale ka ei taha! Või siis “luureekspert” Eerik-Niiles Kross, kes maksuvõlglasena ütleb ERR-ile: “Mõisal läheb väga hästi, mõisa majandaval ettevõttel mitte ülemäära.”

Normaalses ärimaailmas ronivad asjalikud ettevõtjad ise tippu (või siis langevad kuristikku) — kuid sellise maailma eelduseks number üks peab olema see, et kogu see keskkond tuleb vabastada sotsialistlikust ideoloogiast, poliitkomissaridest ja riigi soovist kõike üksipulgi kontrollida. EKRE võimuletuleku korral saab see nii ka minema, kuid üks asi tuleb tööandjatel siiski ka rahvuskonservatiivide puhul unustada — selleks on keskmist palka alla kiskuv, tehnoloogilist arengut pidurdav ja eesti rahva ellujäämist ohustav odava tööjõu sissevedu.

Kommentaarid