Mart Helme: Eesti eduloo bluff ja selle lõpp

See, mis Eestis praegu toimub, pole mitte lihtsalt tervisekriis, energiakriis, julgeolekukriis ja valitsuskriis, vaid on meile mitukümmend aastat kokku valetatud blufi lõpp.

Mäletate: Eesti pidi olema edulugu! Seda muinasjuttu hakkas meile rääkima juba Mart Laar oma esimese valitsuse ajal. Ja me tahtsime seda uskuda. Me olime Nõukogude Liidus ju kõigist teistest paremad ja loomulikult oleme kohe-kohe kõigist teistest paremad ka vabas maailmas.

Me uskusime, et erastamine, mis röövellikult meie majanduse kandetalasid läbi saagides lõi eeldused praeguseks halastamatult kätte jõudnud vaesusele, oli edulugu. Oli väidetavalt edulugu see, kuidas erastada võileiva hinna eest suuri ettevõtteid (mis enamasti peagi uute omanike poolt kinni pandi või pankrotti minna lasti). Oli väidetavalt edulugu see, kuidas loodi uute omanike kiht. Mis sellest, et protsessi käigus tekitati tänaseni lahendamata (küll surm lahendab!) sundüürnike probleem. Oli väidetavalt edulugu see, kuidas üleöö paisati segi meie täiesti tasemel põllumajandus ja asuti sedakaudu hävitama iga rahva elujõu aluseks olevat maaelu. Eks oli „edulugu” seegi, et Eesti Vabariigi kullavarud sandikopikate eest maha müüdi ja saadud raha praeguseks täiesti väärtusetuks muutunud väärtpaberitesse paigutati.

See ja palju muud, mida siinkohal üles lugema ei hakka, varjati ära väidetavalt meid õnnelikuks tegevate välisinvesteeringutega, jättes jälle lahti rääkimata, et suurem osa nendest investeeringutest tulid finants- ja teenindussektorisse, eesmärgiga meilt meie raha kokku korjata ja siis ülilahkest Eestist minimaalselt makse makstes välja viia.

Eduloo bluffi varjati loomulikult ka sellega, et meid võeti vastu Euroopa Liitu ja NATO-sse, valetades nendegi puhul, nagu ei oleks sellel mingit mõju meie iseseisvatele otsustele ja suveräänsusele. Ehk valetades, nagu ei oleks me tegelikult nn. vanale Euroopale erilist tähtsust mitte omav poolkoloniaalne ääremaa. Euroopa Liidul ja NATO-l oli tookord nagunii strateegiline plaan laieneda. Ehk et mingit põhjust ei olnud, eriti Euroopa Liiduga läbirääkimistel kõiges nii suuri järeleandmisi teha. Me näeme praegu, kuidas need järeleandmised sillutasid teed meie praegusele vaesusele.

Ent nagu ütles president John Kennedy, võib ühte inimest petta kogu aeg ja kõiki inimesi petta mõnda aega, aga ei ole võimalik petta kõiki inimesi kogu aeg.

Tegelikult on see soov pimesi uskuda meie niinimetatud eduloo bluffi läinud meile juba praeguseks pööraselt kalliks maksma.

Selle hinnaks on kaks aastakümmet kestev naeruväärselt madal sündimus, tõeliselt edukatest riikidest kaugele maha jääv keskmine eluiga, lubamatult kõrge õnnetussurmade ja enesetappude statistika, laostatud maaelu, kümned tuhanded deklasseerunud inimesed, paremas eas ja ettevõtlikumate inimeste väljaränne, paigal tammuv infrastruktuuri uuendamine ja arendamine, talumatult suur sõltuvust kõikvõimalikest importkaupadest ja toormest ning vale majanduspoliitika tulemusena nüüd juba ka tööjõust, meie haridussüsteemi degradeerumine ja kõrghariduse muutumine üha inglisekeelsemaks.

Ah jaa! Aga kõige selle juures pakutakse meile meie enesetunde parandamiseks uut bluffi. Me pidavat olema maailmas juhtiv digiriik. Mis sellest et me ka selles vallas oleme ammu tagasörkijad. Aga noh, peaasi on igapäevaselt uudistes rääkida iduettevõtetest ja ükssarvedest. Paraku nende iduettevõtete ja ükssarvikute miljardilistest väärtustest riik ja absoluutne enamus meie inimestest osa ei saa ja ilmselgelt on siingi bluff paljastumas ja on üksnes lähema aja küsimus, millal saabub selles osas samasugune tõetund nagu elektri, julgeoleku ja tervisega.

Tegelikult pole me kolmekümne aasta jooksul suutnud lahendada mitte ühtegi meie jaoks eksistentsiaalset probleemi. Ei sündimuse, regionaalse tasakaalutuse, vene vähemuse, energeetika, primaarse majanduse ega iseseisva kaitsevõime vallas. Ja nüüd ähvardab riiki kollaps.

Tekkib paratamatult küsimus: miks nii? Vastus on ilmselge. Meid on juhtinud saamatud ja ideoloogiliselt piiratud ning pigem võõraste nõuandeid-nõudmisi kui oma rahva vajadusi arvestavad poliitikud.

Kes siis nimelt?

Aga esimesena muidugi Reformierakond. Nende kõrval kannavad ligemale sama suurt vastutust aga ka teised kaks kartellierakonda ehk Isamaa ja Sotsiaaldemokraadid.

Nüüd üritab süvariik läbi kukkunud Kaja Kallase kõrvale vangerdada, aga upitada võimule jätkuvalt need, kes aastakümnetega kumuleerunud bluffi autoriteks on. Ja seda väga lihtsal põhjusel: need tegelased on juhitavad, kontrollitavad ja ideoloogiliselt ustavad.

Tegelikult on kartellierakondade võimule susserdamine katastroofistsenaariumiga jätkamine, sest mingit põhimõttelist muutust paremusele see kaasa ei too.

Eesti vajab valitsust, mis on võimeline ja tahteline langetama otsuseid, mis kohe ja kiiresti muudavad praegust kuristiku poole kihutamist. Ning niisuguse valitsuse suudab kokku panna ja tööle rakendada üksnes Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Mart Helme
EKRE aseesimees