Mart Helme: eestlased jäävad alles ainult suveräänses Eestis

Mart Helme

Oma suurepärases vasakliberaalide inimvaenulikku võimuiha paljastavas essees „Ei saa me ilma sotsialismita…“, (Mitmekülgne konservatism, 2011) kirjutab endine nõukogude dissident Vladimir Bukovsky muu hulgas järgmist: „Euroopas võtsid aga vasakpoolsed järsku omaks ühendatud Euroopa superriigi loomise idee. Aastakümneid olid nad rünnanud ühisturgu kui kapitalistide vandenõud ja nüüd tegid nad täieliku kannapöörde, mille eesmärk oli kaaperdada nn Euroopa projekt ja muuta Euroopa üheks sotsialistlikuks riigiks. See on ka peamine põhjus, miks integratsioon on Euroopas viimase 20 aasta jooksul nii kiiresti arenenud: suurem osa selle tavapärastest vastastest vahetas pooli. Samal ajal hakkas Euroopa Liit ilmutama juba tavapäraseid jooni: õnnelik pere, kuhu kuulusid erinevad rahvused, keda hoiavad koos halastamatu sundus, demokraatia defitsiit, endeemiline korruptsioon, bürokraatlik oskamatus ja eesotsas punt volinikke, keda rahvas ei ole valinud. Ühisturu algsest ideest ei ole jäänud suurt midagi järele – sellest on saanud tõeline NSVEL.“

Nõustudes täielikult Bukovskyga, kes samas essees väidab veel ka, et ideoloogiatel pole tänase Euroopa juhtide jaoks muud väärtust kui vaid see, kuidas oma riknenud toodet müüa, meenub mulle veel üks teinegi kirjatükk samalt autorilt (mida mul hetkel viitamiseks küll käepärast ei ole), kus ta arutleb poliitilise korrektsuse teemadel ja lõpetab järeldusega: siin haiseb – nii nagu Nõukogude Liiduski – teisitimõtlejate trellide taha saatmise järele.

Paraku – täpselt seesugusesse kärsahaisu täis ühiskonda me praeguseks jõudnud olemegi. Ja seda just sõnades demokraatia eest võitlevas Euroopas. Meenutame, et just äsja võttis Euroopa Parlament vastu avalduse, kus kutsub üles kehtestama karistusi rassismi, neofašismi ja ksenofoobia tõrjumiseks. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on korduvalt rääkinud sellest, et meil ei ole enam üksikuid rahvusi, on vaid eurooplased. Liberaaldiktatuuri ühe peamise ideoloogi Guy Verhofstadti sõnul peavad rahvused ja rahvusriigid kaduma. Vana Euroopa kohtutes tegeletakse justiitsaktivismi korras jõuliselt kristlike traditsioonide ja rahvuslike tavade väljajuurimise ning moslemitele sisuliselt eriõiguste kehtestamisega. Valge rassismi vastu võitlemine on sisuliselt muutunud musta rassismi legaliseerimise vahendiks. Marine Le Peni kohtulik suunamine psühhiaatrilisse ekspertiisi on aga juba sedavõrd õõvastav Nõukogude praktika kopeerimine, et see peaks kananaha ihule tooma ka nooremal põlvkonnal, sest tähendab sisuliselt ukse avamist ükskõik kelle ükskõik mis põhjusel ühiskonnast isoleerimiseks.

Ent see pole veel kõik. Uus, vasakliberaalsusest oma võimul püsimise ideoloogia ja justkui rõhutud vähemustest (homod, feministid, värvilised, immigrandid, etnilised vähemused jne.) revolutsioonilise ning traditsioone, perekonda ja rahvusriiklust purustava instrumendi teinud üle-euroopaline (aga suuresti ka transatlantiline, sest meenutagem vaid Barack Obamat ja Clintoneid) nomenklatuur on kaaperdanud ka oma eesmärkide elluviimise teise olulise instrumendi – meedia. Me näeme ja kogeme selle instrumendi destruktiivset tegevust igapäevaselt Eestiski.

Ent vähe sellestki veel. Kuna digirevolutsioon ja uued sotsiaalmeedia platvormid on vasakliberaalse diktatuuri elluviimisel tagasilööke põhjustanud (Trump, Brexit, Bolsonaro, rahvuslike ja immigratsioonivastaste erakondade esilekerkimine), siis nüüd on välja tuldud selgete ja jõhkrate kavatsustega sotsiaalmeedia tsensuuri alla võtta. Küüniliselt. Täpselt nii, nagu Oswald Spengler juba 1918. aastal oma „Õhtumaa allakäigus“ kirjutas: „Igaühel on lubatud ütelda, mida ta soovib, kuid pressil on võimalik seda avaldada või mitte. Ta võib iga tõe surmale määrata, seda mitte avaldades. Masendav vaikimistsensuur on seda hirmsam, et seda ei nähta ega märgata.“ Oleme seda ju Facebooki blokeeringute näol juba kogenud. Kõik ikka õilsal eesmärgil, et sallimatus ja vihaõhutamine (loe: inimeste vaba meelsusväljendus) kontrolli all hoida.

Tuleme Eestisse ja vaatame, millised on selle liberalismi ja sallivuse sildi all meile althõlma toimetatava neototalitarismi järelmid eesti rahvale. Järelm number üks on kõige masendavam, sest paljastab halastamatult, et Eesti praegune kartellierakondadesse (Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Keskerakond) koondunud poliitiline eliit on reetnud nii oma rahva kui ka meie põhiseaduse, mis sätestab selgelt ja ühemõtteliselt, et Eesti on rahvusriik ning et selle riigi ainus eesmärk ja mõte on meie rahvuse, keele ja kultuuri kestmine.

Kuna samasugust reetmist võime näha ka paljudes teistes Euroopa riikides, siis saab kogu meie poliitiline ja administratiivne koorekiht teha näo, nagu oleks nende poolt päevast päeva praktiseeritav riigireetmine igati normaalne ja rahva huve teeniv tegevus. Pole siis midagi imestada, et needsamad oma rahva reetnud tegelased ja nende teenistuses olev peavoolumeedia päevast päeva erilise raevuga ründavad Donald Trumpi, Victor Orbanit ning Poola ja Itaalia valitsusi. Tegelevad ju ülalnimetatud nende meelest millegi täiesti absurdse ja vastuvõetamatuga, nimelt oma rahvaste ja oma riikide rahvuslike huvide eest seismisega. Veelgi enam – ja see on täiesti andestamatu – oma valimislubaduste täitmisega!

Järelm number kaks pole tegelikult kuigi vähem masendav. Kõikvõimalike vähemuste (kelledest paljud on globaalsel skaalal pigem enamused) õiguste eest võitlemise käigus on meie ühiskond seniolematul määral killustatud ja omavahel tülitsevateks rühmadeks jaotatud.

Miks, on küsimatagi selge ja sõnastatud juba vanade roomlaste poolt kui „jaga ja valitse“ printsiip.

Ent nii nagu vasakpoolsete ja liberaalide eksperimendid on alati lõppenud verevalamisega, ähvardab just see oma võimu ja ideoloogia kindlustamiseks mõeldud ühiskonna fragmenteerimine ka nüüd ei millegi muu kui veresaunaga. Esimesi õigusriigi põhimõtteid jalge alla tallavaid samme selles suunas on juba astutud. Tõsi küll, veel mitte Eestis, küll aga selles liberaalses Euroopas, millest meie reetureliit meile lakkamatult räägib. Antifad võivad karistamatult märatseda, aga kui tavakodanikud, rahvuslased, patrioodid enda kaitseks välja astuvad, vajub „demokraatlik“ riik neile kogu oma raskusega peale, sildistades nad korrumpeerunud meedia uudistes ja pealkirjades neonatsideks, paremäärmuslasteks, ksenofoobideks, marurahvuslasteks ja rassistideks.

Moslemid võivad nõuda mida iganes ja uusnormaalsuse korras koguni neile mitte meeldivaid või suisa suvalisi inimesi tappa. Aga kui keegi naisterahvas arutleb teemal, et prohvet Muhamed oli oma haaremis alaealisi tüdrukuid pidades pedofiil, siis mõistetakse ta vihakuriteo eest süüdi. Homod võivad korraldad kõige võikamaid paraade-palagane, aga kui keegi usulistel või moraalsetel põhjustel keeldub neile teenuseid osutamast, on kohe kuri karjas. On selge, et niisugusesse ühiskonda on varem või hiljem kontrolli alt väljuvad konfliktid sisse programmeeritud.

Millal see juhtub? USA üks nimekamaid rahvusvaheliste suhete eksperte, geopoliitilise mõttekoja Stratfor asutaja George Friedman on sedastanud, et Euroopa Liidu legitiimsus püsib tegelikkuses vaid ühel asjaolul – rahal. Niipea, kui euro kokku variseb, ootab ka Euroopat ees kõigi seni vaiba alla pühitud konfliktide plahvatuslik vallandumine. Niisugustes meist kogenenumates riikides nagu Ungari, Poola, Itaalia, Austria ja Suurbritannia on seda mõistetud ja ees ootava katastroofi vältimiseks ka tegutsema asutud.

Nende riikide vastus euro kadumisele ja kogu Euroopa Liidu ebanormaalsusesse suubuva projekti luhtumisega seotud kahjude kahandamisse on lihtne ja mõistetav: oma riikliku suveräänsuse taastamine, oma riigi kui Titanicu pardalt lahkuva päästepaadi ettevalmistamine.

Sama peame tegema ka meie. Eesti ei ole Euroopa Liitu loonud ja Eesti ei suuda Euroopa Liitu ka päästa. Tegelikult pole see ka meie ülesanne. Rangelt võttes on meil ainult üks ülesanne: eesti rahva päästmine. Isegi kui Titanicul õnnestub järgmises vältimatult saabuvas majanduskriisis ellu jääda, peame väikerahvana hoiduma kaptenisillal märatsevast vasakliberaalsest marutaudist.

Just see on tegelikult ka eelseisvate riigikogu valimiste sõlmküsimus. Kuidas hoida meie rahvust? Kuidas hoida meie kultuuri? Kuidas taastada meie rahvuslik lisaväärtust tootev majandus? Kuidas tagada meile odav ja konkurentsivõimeline energeetiline sõltumatus? Kuidas tuua välismaale parema palga peale läinud eestlased koju inimväärse sissetuleku peale? Kuidas lõpetada vasakliberaalide poolt käivitatud ühiskonna lõhestamine?

Vastus on ilmselge: see kõik on võimalik üksnes juhul, kui likvideerime oma suveräänsuspuude. Jah, ka jõukaks saamise eeldus on eestlaste peremehestaatus oma maal. Selleks tuleb astuda vastu Euroopa Komisjoni direktiivsele käsumajandusele. Selleks ei tohi lasta suruda oma rahvast odava võõrtööjõu sissetoomisega madalate palkade lõksu. Immigratsioonipoliitika tuleb võtta eesti rahva kontrolli alla, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada eestikeelses ja -meelses riigis.

Mul on inimestele selge ja julge sõnum: valimistel on vaid üks erakond, kes järgmises valitsuses sellega kogu jõudu kokku võttes tegelema hakkab. Selleks on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Mart Helme,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees

Kommentaarid