22.02.2022
Mart Helme Riigikogu kõnepuldis.
Esmaspäeval esitles peaminister Kaja Kallas rikkumistest teavitamise seaduse eelnõu, mille järel sai ta kuulda karmi kriitikat EKRE saadikult Mart Helmelt.
“No mis siin öelda selle asja kohta? Ma nädalast nädalasse veendun üha kindlamalt, et Kaja Kallasele ei ole mõtet küsimusi esitada, ei infotunnis ega ka arupärimiste näol, sest vastuseid me ei saa. Kui ma palun konkreetset vastust, jah või ei, siis läheb lugupeetud vastaja advokaadi rolli ja hakkab pidama süüdistuskõnet süüaluse, süüaluseks tembeldatu kuritegude kohta. See ei ole adekvaatne käitumine. Peaminister, kes vastutab riigi poliitika ja selle elluviimise eest ning valitsusest tulevate eelnõude eest, mida parlament menetlema peab, ei saa nii käituda. See ei ole mõistuspärane käitumine. See on poliitiline aktivism, millel ei ole seadusloome ja riigi juhtimisega ausalt öeldes mitte midagi pistmist. Seda esiteks.
Teiseks, peaminister ei ole aru saanud – pärast seda, kui ta on mitu aastat töötanud Riigikogus ja olnud aasta ja natuke peale valitsusjuht – ühest väga olulisest asjast: eelnõu väljatöötamiskavatsus ei ole eelnõu lõpp-produktina. Eelnõu väljatöötamiskavatsus on nagu ettepanek keeta kirvesuppi. Kirves tuleb Euroopa Komisjonist direktiivi näol ja ministeeriumid hakkavad kes oma porgandit, kes oma kartulit, kes oma kapsast sinna toppima. Kas see supp lõpp-produktina tuleb välja söödav, seda mitte keegi oma kartuli, porgandi või kapsa lisajatest ei tea. Küll näeme aga seda kirvesuppi lõpuks siin.
Ja kes esitles seda konkreetset eelnõu? Ei esitlenud Martin Helme, ei esitlenud Mart Helme, ei esitlenud Urmas Reinsalu, ei esitanud Raivo Aeg. Esitles Maris Lauri. Järelikult vastutus selle eest, mis meile menetlemiseks toodi, ei lasu mitte nendel, kes kooskõlastasid oma märkustega kirvesuppi keetmise kavatsuse, vaid sellel, kes kirvesuppi lõpuni keetis ja meile süüa tõi. Sellest võiks aru saada, eeldusel, et funktsionaalne mõtlemisvõime on olemas. Eeldusel, et see on olemas.
Nüüd, miks mingeid lisandeid tehti? Ma proovisin Martinit kätte saada, kahjuks ei õnnestunud, ta ei saa praegu kahjuks tulla omalt poolt selgitama. Aga ma põgusalt ütlesin ka oma küsimuse raames. Te ju teate väga hästi, et meie valitsus võttis ette Reformierakonna pikaajalise riigi juhtimise ajal toimunud massiivse rahapesu läbi Eestis tegutsevate pankade. Ja sellega seoses leidis ta, et on vaja tugevdada ka finantssektoris informatsiooni liikumist. Informatsiooni liikumist, mitte pealekaebamist. Ka sellest võiks aru saada, kui ei ole prevaleeriv poliitiline aktivism, vaid funktsionaalne mõtlemisvõime ja koostöötahe. Koostöötahe! Seda viimast, tundub, üldiselt ei ole valitsuse poolt.
Kui me selle kõik kokku võtame, siis me jõuamegi milleni? Jõuame selleni, et siin saalis ei ole ühtegi fraktsiooni, kelle liikmete seas ei oleks tõsist vastumeelsust selle eelnõu menetlemisel.
Kõikides, kaasa arvatud Reformierakonna fraktsioonis on inimesi, kes leiavad, et see on täiesti kohatu seadus. Ja miks? Sest – nüüd ma võtan vastaja positsiooni ja hakkan ka loopima süüdistusi – teie valitsuse ajal, sellesama poliitilise aktivismi, selle riigi totaalse üleideologiseerituse tulemusena on ühiskond niivõrd lõhki, et kõik kardavad massilise pealekaebamise ühiskonna teket, millele laob vundamenti see konkreetne eelnõu. Teie valitsus on ühiskonna ajanud tagajalgadele. Vaadake, missugused meeleavaldused on! Ja ärge tulge nüüd jälle rääkima: “Aga teie, aga teie korraldate.”! Meie meeleavaldus oli viimane elektri hinna vastane, “Elektri hind alla!”, see oli meie korraldatud. Mitte ükski teine meeleavaldus, mis on toimunud Stenbocki maja juures, see autoprotest või mingi muu protest, ei ole meie korraldatud. Meie ei ole pannud sinna sentigi raha, ei ole teinud reklaami, ei ole korraldanud transporti. Mitte midagi. Nii et ärge tulge siin nüüd jälle näpuga vehkima, kuidas “teie ise”. Meie ise oleme väga tagasihoidlikud.
Selle üleideologiseeritud ühiskonna lõhestamise tulemus on see, et niisugused, ka kõige mõistlikumad ettepanekud, mis selles eelnõus võivad olla, ei leia praegu toetust. Ei saagi toetust leida. Minuvanuseid inimesi on siin suhteliselt vähe, aga minuvanused inimesed mäletavad seda hirmuõhkkonda, mis valitses, kui ma laps olin. Kui auto peatus maja ees, kõik kangestusid, sest kardeti, et kellelegi tuldi järgi. Kui töökohtades räägiti, ka teinekord napsivõtmise juures, mingisuguseid anekdoote, siis võis kindel olla, et keegi käis ja koputas, et aga see rääkis selle anekdoodi ja see rääkis selle anekdoodi ja see on nüüd ikka maru nõukogudevastane element, see on muidu lobamokk. Ma mäletan seda. Kõikides töökollektiivides olid koputajad. Ja nüüd te tahate seadusandlikult sisse viia koputajate institutsiooni. Kas te olete hulluks läinud või? Nõukogude ühiskonnast tulnud ühiskonda tahate te nõukogude ühiskonda uuesti sisse istutada? Oma söödamatu kirvesupiga? No ei lähe läbi. See eelnõu jääb siin Riigikogus seisma.
Ja mis puudutab Maris Lauri valetamist, lõpetuseks veel, siis see on stenogrammis fikseeritud ja see on ka meedias, kuvatõmmis on täna välja võetav, kuidas ta selgelt ütleb: “Vihakõne seadus tuleb ja tuleb koos vanglakaristustega.” Värisege, kes te ei ole meiega nõus, sest te olete meie vaenlased ja meie selja taga on Euroopa Liit oma direktiividega. Aga ei ole. Me ei ole nõus sellega. Me oleme seda meelt, et Eesti on suveräänne vabariik, kes otsustab ise selle üle, mis on tema kodanikele hea. Ja Euroopa direktiivid saavad siin olla ainult toestavad meie tahte vabatahtliku väljendusena.”