Mart Helme: Kas Euroopat õnnestub veel päästa?

Siseminister Mart Helme lõpetab oma haldusalal rahvusriiklust ohustavad tegevused.

Euroopal on ellujäämiseks ainult üks lootus – tagasipöördumine rahvusriikide poole. Õnneks on rahvad üle kogu Euroopa ärkamas, kirjutab EKRE esimees Mart Helme.

Jumalaema kiriku põlemine Pariisis on sümbol. Ei põlenud mitte üksnes keskaegsed palgid ja hindamatu väärtusega kunstitööd. Põles kogu Euroopa hing. Kas ka puhastustules, on omaette küsimus. Igatahes märkis see ehmatav sündmus hoopis suuremat tragöödiat kui ühe kiriku põlemine.

Nagu laserkiirega juhiti meie tähelepanu sellele, kui kaugele on tänapäeva Euroopa nihkunud oma kristlikest juurtest, kui hedonistlikuks ja materialistlikuks muutunud oma eluviisis ja väärtustes. Kui hingetuks ja maiselt egoistlikuks.

Selles kontekstis on muide sümptomaatiline, et rahvusvaheliselt arutletakse küll Jumalaema kiriku taastamiseks vaja minevate rahasummade üle, muretsetakse selle pärast, et ei ole piisavalt kiviraidureid ja et napib keskajal Euroopas külluses leidunud jämeda läbimõõduga iidset tammepuud, kuid ma pole veel kuulnud, et keegi räägiks Jumalaema kiriku tragöödia puhul sellest, et kirik on eelkõige jumalakoda, palvekoda, misjonikeskus, kristliku traditsiooni hoidja ja kandja ning et omal ajal ei püstitatud seda uhket hoonet mitte inimliku edevuse maamärgina, mitte turismiatraktsioonina, mitte pelgalt kunstiteosena, vaid kiituseks Issandale.

Millel tugineb Euroopa kultuur?

Üks tark mees on öelnud, et Euroopa seisab kolmel künkal. Neist esimene on antiik-Kreeka esteetika, teine vana-Rooma õigusfilosoofia ja kolmas – ning spirituaalses plaanis vast kõige olulisem – Kolgata mägi, kus löödi risti Jeesus Kristus, ehk siis ristiusk.

Pealiskaudsel vaatlusel tundub see määratlus loogilisena. Ent kas tänapäeva, 21. sajandi kontekstis ka pädevana?

Kui me läheme teatrisse, kus näitlejad püherdavad roppustest koosnevaid dialooge kisendades poris, tekkib paratamatult küsimus, kas see on ikka kunst ja kas see on ikka välja kasvanud antiik-Kreeka esteetikast?

Kas kaasaegne õiguspraktika, mis on läbi imbunud poliitikast ja peab oma ideoloogiliseks aluseks nn liberaalset demokraatiat, on ikka välja kasvanud vana-Rooma õigusest või meenutab see üha enam pigem keskaegseid nõiaprotsesse, millede aluseks ja eesmärgiks polnud ju mitte õiguse mõistmine vaid hereetikute paljastamine ja hukkamine?

Ning kristlus. Kas ei näe me üha enam, kuidas ühiskond järjekindlalt materialiseerub ja kuidas vaimsete väärtuste asemel rõhutab seesama liberaalne demokraatia lakkamatult nn inimõigusi, mis lähemal vaatlemisel ei kujuta endast mitte midagi muud kui egoistlike ja sageli lausa loomalike instinktide ning ihade piiramatu rahuldamise õigustamist.

Liberaalse demokraatia vaatepunktist on Jumal surnud. Sest liberaalne demokraatia ei näe, et inimesel oleks mingi kõrgem jumalik standard, millest juhinduda oma tegudes ning mille ees olla aruandekohustuslik.

Inglise ajaloofilosoof Arnold Toynbee on kirjutanud essee tsivilisatsioonide murdumisest. Selles analüüsib ta ka Euroopa tsivilisatsiooni allakäiku, mis 1960. aastatel, mil ta oma analüüsi tegi, polnud kaugeltki nii märgatav kui tänasel päeval. Õigupoolest, alles siis see murdumine hoo sisse sai. Just siis leidsid aset kõik need liberaalse demokraatia postulaatideks kujunenud emantsipatsioonid ja nende tänased viljad, milleks on aina enam perverteeruvad homoõigused, meestevihkajalik feminism, multikulturalism, rahvusluse demoniseerimine, traditsioonilise perekonna halvustamine, vaimse küpsuse asendamine küsitava väärtusega teooriatega ja lihtsalt veiderdamine.

Oma analüüsis jõuab Toynbee troostitule järeldusele, et samal rajal jätkates ei ole Euroopal meile tuttava ja maailma suuresti oma näo järgi kujundanud tsivilisatsioonina tulevikku.

Kahetsusväärselt näeme praegu, et olemegi jõudmas Toynbee poolt ennustatud tuleviku lõppu. Euroopa, millele andsid tema unikaalsuse ja mõjukuse Kreeka, Rooma ja ristiusk, on suremas. Veelgi enam, Euroopa, millele on läbi ajaloo andnud võimsa arenguimpulsi selle paljurahvuselisus ja rahvaste ning riikide konkurents, on jõudnud direktiivse nivelleerimise, hingetu bürokraatia ja ideoloogilise piiratuse kaudu sügavasse stagnatsiooni.

„Rahvuslikud jõud on juba võimul Austrias, Itaalias, Poolas, Ungaris, Tšehhis. Rahvuslikud jõud tegid äsja suurepärase tulemuse parlamendivalimistel Soomes.“
-MART HELME

Selles olukorras on Euroopal ellujäämiseks ainult üks lootus: tagasipöördumine rahvusriikide poole. Üksnes rahvusriigid suudavad tagada selle, et Euroopas tekib uuesti eluterve võistlusvaim, tõeline konkurents, mida ei lämmata rahvusvaheliste korporatsioonide huvides läbisurutavad direktiivid Euroopa Komisjonis, millele vähem arenenud riikide tarvis lisatakse siis näpuotsaga nn euroraha, mis aitab neidsamu riike üha kindlamalt lõa otsa võtta.

Õnneks näeme, et rahvad üle kogu Euroopa on ärkamas. Oma osa selles on nii rändekriisil kui ka jaburuseni jõudnud poliitkorrektsusel. Rahvuslikud jõud on juba võimul Austrias, Itaalias, Poolas, Ungaris, Tšehhis. Rahvuslikud jõud tegid äsja suurepärase tulemuse parlamendivalimistel Soomes. Rahvusmeelsuse selgeks manifestatsiooniks on Brexit, mida eurofiilist peaminister Theresa May küll ennastsalgavalt ära püüab hoida.

Meil Eestis on ainsaks rahvusriikluse ja Euroopa Liidu kui rahvusriikide ühenduse eest võitlevaks jõuks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Võtame suveräänsuse tagasi

Me saame aru – ja kõik, kes meid toetavad, saavad samuti aru – et föderaliseeruvas ehk liitriigi poole tüürivas Euroopa Liidus pole eesti rahval tulevikku. Me pihustume, meie maa ujutatakse mõne aastakümnega üle ukrainlaste, venelaste, neegrite ja moslemitega. Et seda vältida, on meil vaja võtta suveräänsus Euroopa Komisjoni käest tagasi, kehtestada piiridel tõhus kontroll, muuta majandus vähest tööjõudu vajavalt targaks ja tõsta meie inimeste elatustase ning sotsiaalsed tagatised tasemele, mis ei sunni inimesi võõrsile minema.

Kui siiani võisime neil teemadel vaid häirekella lüüa, siis nüüd, pärast märtsis saadud mandaati valijatelt, on meil võimalus hakata viima seda kõike sammhaaval ellu ka valitsuses.

„Eestis on ainsaks rahvusriikluse ja Euroopa Liidu kui rahvusriikide ühenduse eest võitlevaks jõuks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.“
– MART HELME

Täname siinkohal kõiki neid, kes meid selles toetasid! Meie võitlus Eesti eest ei ole sellega lõppenud, vaid see alles algas.

Me näeme ju, kuidas euroreaktsionäärid ning nende ajakirjanduslikud lõukoerad muutuste kartuses vihast vahutavad. Me ei lase end sellest häirida. Me teame, et nemad ja nende selja taga seisev ning süstemaatiliselt Euroopa hinge hävitada püüdev Euroopa Komisjon on pikemas perspektiivis kaotajad.

Tsiteerigem siinkohal Ameerika politoloogi Daniel Pipes`i, kes lausus hiljutisel Ungari nädalal järgmised sõnad: „15-20 aastaga hakkavad konservatiivid valitsema kõikjal Euroopas ja siis ei ole peaminister Victor Orban enam nii üksi.”

Victor Orban ei ole juba praegu enam üksi. Tema kõrval on tõusva jõuna eri maade rahvuslikud parteid ja liikumised, teiste seas ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Mart Helme,
EKRE esimees, ajaloolane

 

 

 

Kommentaarid