27.02.2019
Mart Helme
Miks on senine niinimetatud poliitiline eliit Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna vastu sõjakäigule asunud? Sest nad on taibanud, et me tõepoolest kavatseme hakata ellu viima poliitikat, mis lähtub Eesti suveräänsusest ja rahva tahtest, kirjutab EKRE esimees Mart Helme.
Kui praegune USA president Donald Trump oma valimiskampaania ajal teatas, et ehitab illegaalse immigratsiooni tõkestamiseks USA-Mehhiko piirile tara, naersid oponendid selle kui kuluka ja mõttetu idee välja. Ühtlasi väitsid nad, et võimule saades ei hakkaks Trump seda ideed kui puhast kampaania aegset populismi nii või teisiti ellu viima.
Praegu on needsamad liberaalid, kes Trumpi müüriidee välja naersid, aga hädas. Vähe sellest, et Trump on illegaalse immigratsiooni peatamise ja illegaalide välja saatmise osas astunud järjest jõulisi samme – ta on alustanud ka piiritara ehitamist. Samamoodi nagu ta vastavalt oma lubadustele on asunud kaitsma ameeriklaste majandushuve suhetes muu maailmaga, nõudnud liitlastelt NATO-s, et need lõpetaksid USA turjal liugu laskmise, lõpetanud senise Põhja-Ameerika Vabakaubandusleppe (NAFTA) ja sõlminud selle asemel uue, USA-le oluliselt tulusama leppe jne.
Teisisõnu, erinevalt sellest, mida oleme pikkade aastakümnete vältel harjunud nägema USA-s ja mujalgi – Eesti kaasa arvatud –, on Trump asunud tegema seda, mida keegi temast ei uskunud, nimelt ellu viima oma valimislubadusi. Enamikule ameeriklastest – rääkigu vaenulik propaganda mida iganes – see meeldib. Ja tegelikult võtab just see asjaolu Trumpi vastastelt rünnakutelt jõu ja teravuse. Ent kuidas on lood selle võrdluse taustal meil Eestis?
Riigikogu valimiste lähenedes näeme ka meie, kuidas oma programmis Eesti muredele sisulisi lahendusi pakkuvat Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda populismis süüdistada püütakse. Lisaks muidugi etteheide, nagu poleks meie lubaduste täitmiseks võimalik leida raha. Vale! Raha on Eestis piisavalt, küsimus on vaid selles, milleks meil riigieelarves olevat raha kasutatakse.
Kust tuli raha siis, kui Estonian Airis, Auveres, praamihangetel ja idapiiri ehitusel sadu miljoneid eurosid ära põletati? Kust tulevad need sajad miljonid, mida kavatsetakse kulutada kogu Eestit lõhestava ja olematuid kaupu ning reisijad Poola piirile tupikusse vedava Rail Balticu trassi rajamiseks? Kust tulevad need sajad miljonid, mida raisatakse kõikvõimalike ideoloogiliste sihtasutuste ja MTÜ-de rahastamiseks? Kust tulevad need miljonid, mida Eesti jagab arenguabina? Ei, küsimus ei ole rahas, küsimus on prioriteetides.
Selleks, et Eesti uuesti käima tõmmata, on kõigepealt vaja diagnoosi, seejärel ratsionaalseid otsuseid ja alles lõpuks vahendeid. Mis aga veel olulisem, on vaja otsuseid, mis ei jää pelgalt valimislubadusteks, vaid on otsused, mida hakatakse pärast valimisi valitsuses olles kõigi raskuste kiuste ka ellu viima. Ja just see on põhimõtteline erinevus EKRE ja kõigi teiste vahel.
Erinevalt kartellierakondadest, kes on oma sõnamurdlikkust riigivalitsemisel korduvalt tõestanud, on EKRE mitte ambitsiooni-, vaid missioonierakond. Just see, muide, on ka põhjuseks, miks kogu senine niinimetatud poliitiline eliit EKRE vastu sõjakäigule on asunud. Nad on taibanud, et me tõepoolest kavatseme Eestis oma programmile tuginedes viia ellu tõelise riigireformi.
Me kavatseme reformida õigussüsteemi, et Eestist saaks tõepoolest – mitte vaid valimisloosungina – õiglane riik kõigile.
Me kavatseme reformida tervishoiusüsteemi, et oleks tõepoolest nii – mitte vaid valimisloosungina –, et igaüks loeb.
Me kavatseme tõsta meie iseseisva kaitsevõime tasemele, kus tõepoolest võib päriselt – mitte plakatlikult – öelda, et isamaa on kaitstud.
Me kavatseme käivitada regionaalsed maksuerisused ja suured infrastruktuuriinvesteeringud, mille puhul on kõigile selge, et see on tõeline pikk plaan Eestile.
Me kavatseme toetada laste saamist, õppimist ja kodu soetamist maksusoodustuste ja riiklike stipendiumite ning kodulaenutagatistega, nii et igaüks mõistaks, et selle tulemusena ehitame reaalselt paremat tulevikku, mitte ei demonstreeri naerataval poliitikunäol valimisreklaami.
Me mõistame, et inimesed on poliitikas ja poliitikutes pettunud. Liiga palju on olnud valetamist. Liiga palju on antud lubadusi, mida pole suudetud või pole kavatsetudki täita. Seepärast mõistame ka, missugune tohutu vastutus meil lasub, et inimesed ka meis ei pettuks. Ja seepärast kavatsemegi me olla riiki juhtides need, kes hakkavad oma programmilisi eesmärke ellu viima.
Ent on veel üks põhimõtteline vahe Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja kõigi ülejäänud poliitjõudude vahel. Selleks on suhtumine eesti rahvasse ja Eesti suveräänsusesse.
2018. aasta sügisel ÜRO Peaassambleel esinedes ütles Donald Trump (tsiteerin mälu järgi): Ameerika ei nõustu kunagi, et meie maad hakkavad juhtima rahvusvahelised bürokraadid, keda ameerika rahvas pole valinud ja kes ei ole ameerika rahva ees aruandekohustuslikud. Ameerikat juhivad ameeriklased!
Meie, EKRE juhid ja liikmed kinnitame kõigile eestlastele sedasama: me ei nõustu kunagi sellega, et Eesti elu suunavad ja kavandavad rahvusvahelised bürokraadid ja bürokraatpoliitikud (olgu nad Euroopa Komisjonis, Euroopa Parlamendis, ÜRO-s või kus iganes), keda eesti rahvas ei ole valinud ja kes järjest jultunumalt ajavad poliitikat, mis on vastuolus meie põhiseaduse ja eestlaste kui rahvuse huvidega.
Me kinnitame: 2003. aastal, kui toimus referendum Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses, ei andnud eesti rahvas ühelegi poliitikule või erakonnale õigust liikuda liitriigi suunas ja muuta meie iseolemise aluseks olev põhiseadus sel moel sisuliselt ajalooliseks dokumendiks.
Me deklareerime, et 2003. aastal rahva poolt valitsejatele antud mandaat on ammendunud ja edasise osas tuleb rahvalt küsida uut mandaati. Just sel põhjusel soovime me seadusandluses sätestada ka rahvaalgatuse ja referendumite läbiviimise korra.
Kõik see ei tähenda, nagu kavandaks me Eesti väljaviimist euroliidust. Järgides rahvusriikide suveräänsuse kaitsmise ja taastamise liini, millele on asunud eelkõige Poola, Ungari, Tšehhi, Itaalia ja Austria (ükski neist riikidest pole Euroopa Liidust lahkunud ega ole sellega ähvardanud!), tahame ka meie, et riigi juhid ei tegutseks mitte nii, nagu see neile mugav tundub, vaid nii, nagu eesti rahvas neilt ootab.
Ja lõpetuseks. Meie riiki on juhitud liiga kaua eesti inimese arvelt. Kui 28 aastat pärast taasiseseisvumist elab ikka veel kolmandik meie inimestest vaesuses, siis pole see mitte üksnes majanduslik, vaid ka moraalne probleem. Sestap käsitlemegi kõigis oma programmides – puudutagu see makse, maaelu, peresid või tervishoidu – probleeme mitte üksnes rahanduslikust, vaid ka moraalsest aspektist vaadatuna.
Pensionide maksustamine on ebamoraalne, tööaasta ja pensioniaasta peavad võrdsustuma ning pension peab katma hooldekodu maksumuse!
Maksupoliitika peab tagama palgakasvu ja likvideerima häbiväärse palgavaesuse!
Laenu võtmist elu edendamiseks ei tohi käsitleda mingi müstilise eelarve tasakaalu, vaid majanduse edendamise seisukohast!
Riigi püsimise ja toimimise nimel oma elu kaalule panevad inimesed (nagu päästjad, politseinikud, piirivalvurid ja kaitseväelased) peavad sotsiaalsete garantiide võrgustiku näol tundma, et neid hinnatakse ja väärtustatakse ning et neid ei visata parim enne möödudes prügimäele!
Laste saamine ei tohi olla karistus ja vaesusesse määramine, vaid rõõmu, uhkuse ja parema elujärje saavutamist stimuleeriv eluetapp!
Eesti eest, meie ühise Eesti eest!