09.12.2021
Mart Helme
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Mart Helme ütles tänasel kõrghariduse teemalisel arutelul parlamendis, et Eestil ei ole piisavalt raha, et kõiki meie erinevaid riiklikke vajadusi rahuldada: „Tõmbad teki lõua alla, on varbad väljas, pistad varbad teki alla, on rinnaesine paljas.“
Mart Helme: „Akadeemilises maalikunstis on selline kunstiliik nagu tahvelmaal. Te olete kõik neid näinud. Ma soovitan minna Kumusse ja vaadata, seal on suurepäraseid, võimsaid tahvelmaale, terve sein on maali täis. Väga suurte eripäraste detailidega, mis on filigraanselt välja maalitud. Ja all on autor. Aga tegelikult on asi selles, et töötanud on selle suure maali kallal terve hulk inimesi. Selle meistri õpilased, abilised, kellest osad on olnud spetsialiseerunud puude maalimisele, vee maalimisele, kivide maalimisele, mägede maalimisele, ja selle viimase lihvi, oma käekirja on sinna pannud meister.
Miks ma sellise näite toon? Ma toon selle näite sellepärast, et me oleme täna rääkinud siin haridusest. Ja Eesti rahvas on olnud, noh, me võime öelda, et paarsada aastat hariduse usku. Haridus on andnud võimaluse põgeneda sellest ruraalsest raskest elust. Virts varvaste vahel, hommikul vara lehma lüpsma, õhtul hilja põllutöödelt rampväsinuna voodisse kukkuma. See on raske elu. Ja loomulikult vanemad soovisid, et vähemalt mõni laps saaks linna, saaks hariduse, saaks kergema elu peale. See on olnud see tõukejõud, et Eesti rahvas juba 19. sajandi lõpul oli enam kui 90%-lise kirjaoskusega, mis tol ajal Euroopas oli üks väga-väga kõrgeid ja häid näitajaid.
Nüüd, sellest ajast on möödas hulk aega ja loomulikult kõik tingimused on muutunud. Ja siin ma jõuan hoopiski teise teemani. Ja see teema on teema, millekohase küsimuse ma esitasin Tartu Ülikooli rektorile. Nimelt, me võime ja me peame ja me ka teeme siin saalis erinevaid olulise riikliku tähtsusega küsimuste arutelusid. Riigikaitse jne, jne. Ja kõikide puhul on meil alati üks fundamentaalne järeldus: meil ei ole piisavalt raha, et seda valdkonda rahastada ja raha kaudu seda valdkonda väärindada nii, et Eesti Vabariigi vajadused oleksid piisavalt rahuldatud, kaetud. See puudutab tervishoidu. See puudutab kultuuri.
Me oleme siin piike murdnud kultuuriobjektide üle oi kui palju. Mida teha? Tõmbad teki lõua alla, on varbad väljas, pistad varbad teki alla, on rinnaesine paljas. Meil ei ole piisavalt raha. Miks meil ei ole piisavalt raha? Siinkohal ma pean ütlema, et lugupeetud rektori vastus, et see sõltub poliitilistest otsustest, ei ole adekvaatne. See sõltub loomulikult poliitilistest otsustest ka. Aga see sõltub eelkõige sellest, kas meil on piisav majanduslik baas, piisavad eelarvelised laekumised, et kõiki meie erinevaid riiklikke vajadusi rahuldada. Ja paraku me peame tunnistama, et see baas on meil nõrgavõitu.
Ja siin ma jõuan ühe väga, võiks öelda, ajaloolise mälestuseni. Nimelt 1990. aastate keskel tänu tollasele ametikohale õnnestus mul lugeda ühte analüüsi, mis käsitles Venemaa võimalikku ambitsioonide teostamist oma nn lähivälismaal ehk siis väiksema impeeriumi taastamise võimalikkust. Ja selle analüüsi raames analüüsiti ka kõikide omaaegsete liiduvabariikide potentsiaali tulevikus püsima jääda ja tulevikus hakkama saada. Ma ei peatu loomulikult isegi mitte Lätil. Aga Eesti kohta lõikas mulle tookord südamesse lause „Estonians are out of business“ (eestlased on rivist väljas).
Millega seda järeldust põhjendati? Seda järeldust põhjendati sellega, et kui Eesti ei suuda läbi viia majanduslikke ümberkorraldusi, mis tagaksid piisava lisandväärtuse loomise, kui eestlased ei suuda, nagu seal oli kasutatud “integreerimist”, integreerida suurt vene vähemust, siis on see probleem. Kui eestlased ei suuda tõsta oma sündivustaset vähemalt taastootmiseni – analüüs oli loomulikult pikem, mul ei ole kahjuks aega seda pikemalt valgustada –, siis 21. sajandi teiseks kümnendiks on Eesti olukorras, kus riigi ülalpidamine võib osutuda kohati üle jõu käivaks. See oli ühe meile sõbraliku juhtiva lääneriigi analüüs, vastavate keskuste analüüs. Ja nüüd me oleme jõudnud 21. sajandi teise kümnendi algusesse ja me näeme, et need prognoosid on osutunud suures plaanis paikapidavateks. Meil ei ole piisavalt ressurssi, et kõiki meie soove, meie unelmaid, meie vajadusi piisaval määral rahuldada.
Ja siin ongi küsimus, et me võime täna rääkida siin sellest, et haridusse on rohkem raha vaja. Kusjuures ühe eelkõnelejaga ma ei saa kuidagi nõus olla, et mida rohkem on haritud inimesi, seda suurem on rikkus või kõrgharidusega inimesi. Ma ei taha kiita Venemaad. Vastupidi, mind on nimetatud koguni russofoobiks. Aga Venemaal on kõrgharitute protsent kõrgem kui meil Eestis. Ja me ei ütleks, et Venemaa on väga rikkam riik kui Eesti.
Seetõttu, mida ma tahan öelda, on see, et me ei saa siit puldist, siit saalist ega Eestis tervikuna käia ringi kogu aeg sellise tunnelnägemisega, et me keskendume täna kõrgharidusele ja me ei näe seda, mis toimub meil kultuuris laiemalt, mis toimub riigikaitses, mis toimub sisejulgeolekus, mis toimub tervishoius. Me peame nagu suure tahvelmaali puhul nägema tervikut. Ja see tervik ütleb meile, et meil on vaja riigis tervikuna midagi teistmoodi teha, et oma vajadusi rahuldada.”