24.02.2022
Mart Helme
Mis mängu Vladimir Putin suurriikide juhtidega mängib? Mitte ragbit, nagu tahaksid ehk ameeriklased, mitte tennist, nagu tahaksid ehk prantslased ega mitte ka piljardit, nagu tahaksid ehk sakslased, vaid malet. Ta teeb seda aeglaselt, metoodiliselt ja selgelt teades, missuguste käikude tulemusena ta vastase tule alla paneb ja missuguse kombinatsioonini peab jõudma, et vormistada matt. Sealjuures on oluline, et seni kuni vastaspool ei mõista, et Venemaa mängib malet, mitte ragbit, on Moskva eelispositsioonis. Sest teised arvavad kogu aeg, et ta teeb midagi muud kui see, mida ta tegelikult teeb.
Tegelikult astus ta aga ameeriklaste hinnangul 16. veebruaril algama pidanud suure sõjalise pealetungi asemel sammu, mis viis Vene väed ilma ainsagi lahinguta vasakkalda Ukraina südamesse ning andis võimaluse kogu Donetskist-Luganskist nii lõuna kui põhja poole jäävate vasakkalda alade pihtide vahele võtmiseks ning lõi sügava ja operaatiivruumina avara kiilu ukrainlaste idarindesse.
Strateegiliselt halvendas see Ukraina olukorda märkimisväärselt, eriti arvestades, et riik on ühtaegu ähvarduse all ka põhjast ja lõunast ning isegi läänest, kui räägime Transnistrias paiknevast Venemaa sõjaväekontingendist.
Mida Putin edasi teeb? Jätkab male mängimist. Vastase kuningas on tule all, ta on kaotanud mitu etturit, on ajahädas ja närvitseb.
Aga millal ja kus tuleb matt, milleni Putin jõuda soovib? Matt ei tule Ukrainas. Ukraina on lipp, mille laualt ära korjamine on Putini meelest juba otsustatud niikuinii. Kogu kära sanktsioonidest ei heiduta teda. Vastupidi. Nii Moskvas kui Pekingis vaadatakse sanktsioonidele ja nende paratamatult pärssivale mõjule ka sanktsioone kehtestavate riikide majandustele kui võimalusele jooksutada kokku maailma senine rahandussüsteem ja anda seeläbi surmahoop dollarile kui maailma reservvaluutale. Ja seeläbi ka USA hegemooniale.
Venemaa peamiseks eesmärgiks on hoopis külma sõja järgse – ja tegelikult suuresti juba Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kokku lepitud – maailmakorra lammutamine ja Venemaa viimine positsioonile, mis on kokku võetav tõdemusse „tugevad teevad, mida tahavad, nõrgad, mida peavad”.
Selleks on tal vaja lõplikult hävitada USA globaalne liidripositsioon ning selle üks peamisi tööriistu, milleks on NATO.
Ja siit tulenevadki Venemaa järgmised käigud geopoliitika malelaual. Putin teab, et mistahes ka ei juhtuks Ukrainas, ei anna see ometi surmahoopi NATO-le. Seepärast ongi talle vaja, et kõik malelaual toimuva jälgijad peaksid seal toimuvat mängu otsustavaks. Päriselt aga… Päriselt võib Putin plaanida ootamatu löögi andmist ühele Balti riigile.
Kuidas ta seda teeb? Mul ei ole võimekust telepaatiliselt lugeda Putini mõtteid. Aga Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ta ju võttis ära. Krimmi ta ju võttis ära. Donetski ja Luganski võttis ära. Geopoliitilise olukorra Taga-Kaukaasias pööras ju aserite kätega enda kasuks. Kõrgõzstanis lasi ju värvilise revolutsiooni leegil korruptsiooni, tüdimusse ja omavaheliste arvete klaarimisse sumbuda. Kasahstanis kasutas mässu ära Moskvale sobiva nukurežiimi kindlustamiseks.
Ajalukku vaadates võib tõmmata paralleeli Hitleri ja Putini vahele. Hitler oli hull. Ta uskus, et tal on jumalast antud ajalooline missioon. Putin ei ole hull, aga ka tema usub, et tal on saatusest määratud ajalooline missioon. Ta järgib muide üsna täpselt seda blufi- ja avantüüripoliitikat, mida viljeles edu saavutamiseks Hitler. Aga ta ei kavatse kindlasti korrata neid vigu, mida tegi Hitler, kui ta kaotama hakkas.
Sel ajal, kui külma sõja painest vabanenud lääs hakkas võitlema vähemuste õiguste eest, tegeles Venemaa hambad ristis oma sõjalise võimekuse arendamise ning vastase ohjeldamise strateegiate välja töötamisega.
Tulemuseks on, et Venemaa ei karda enam USA-d. Ja ameeriklased teavad täpselt, miks ja mida tähendab ütlus, et Venemaa võtab tema huvidega mitte arvestamise korral kasutusele „sõjalis-tehnilised” meetmed. Hirmuärataval kombel ongi Moskva juba asunud neid kasutusele võtma.
Sõjalise koostöö lepingute sõlmimine Venezuela, Nicaragua ja Kuubaga ei tähenda ju mitte midagi muud kui seda, et Venemaa viib nüüd, kuuskümmend aastat hiljem ellu selle, mis jäi tegemata 1963. aasta Kuuba raketikriisi ajal ja paigaldab oma tuumavõimekusega raketid USA aia taha.
Enamgi veel. Venemaa pidevas lahinguvalmiduses tuumaallveelaevad viiakse USA ranniku lähedale. Ja Venemaa enda territooriumilt võetakse tuumarakettidega sihikule (Moskva meelest ebasõbralike) Lääne-Euroopa riikide pealinnad.
Sõjalis-tehnilised sammud astutud, on Putinil piisavalt ähvardusjõudu, et võtta ette hetkel avantüürina tunduv rünnak ühe Balti riigi vastu ja sel moel mõne päevaga lõpetada NATO kui usaldusväärse kaitseorganisatsiooni eksistents.
Muide, Moskva väide, et Ukraina pole suveräänne riik, kuna selle võimud ei esinda kõiki tema territooriumil elavaid inimesi, peaks meil ihukarvad püsti tõstma, kui mõtleme on ligemale sajale tuhandele Vene kodanikule ja umbes 70 000 halli passi omanikule.
Mida siis teha? Tõenäoliselt on meil enne, kui Putin oma järgmise meid otseselt puudutava käigu teeb, umbes aastapäevad aega. Selle aja jooksul tuleb meil ilma igasuguse bürokraatia ja liitlaste soovituste kuulamiseta tegeleda usutava õhu- ning raketitõrje loomisega, tagada rannakaitse, likvideerida lünk soomusvõimekuses. Ning loomulikult tuleb lõpetada kaitseväe, kaitseliidu ja sisejulgeoleku üksuste moraalne ruineerimine jabura koroonapoliitika ja vaktsineerimissunniga.
Kust võtta kaitsevõime kiireks tõstmiseks raha? Kui surm on suu ääres, ei maksa raha midagi. Laename, sõlmime liitlastega lend-lease’i lepinguid, pöördume riikide poole, kes pole otseselt meie liitlased, aga omavad ometi tugevaid kaitsejõude. Niisugused võiks olla näiteks Iisrael ja Šveits.
Kui ujuma lähed, on ikka hea teada, et kaldal on vetelpääste. Aga lõpuks võib kujuneda nii, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Nimetame seda enda päästmist plaaniks B. Plaani A ei kahjusta see nii või teisiti.
Mart Helme
EKRE aseesimees