Mart Helme rahvapresidendiks pürgimine tahetakse nullida juba eos

Arvamus,
©UU
Presidendiloss Kadriorus on näinud väga erinevaid riigipäid. Pilt on illustratiivne.

“Paljude aastate pikkuse kogemusega poliitikavaatlejana julgen arvata: rünnak Mart Helme vastu võeti ette muuhulgas selleks, et temast kardetakse võrsumas rahva toetatud presidenti.

Eestil on olnud taasiseseisvumise järgsel perioodil kahte tüüpi presidente: eliidi valitud või paika pandud tegelased, ja üks, keda on toetanud rahvas. Eliidi all mõtlen teatud eelmiste neoliberaalsete valitsuste võimuringkondi, kõrgemaid riigiametnikke, äritegelasi ja teatud klubisid, millest võimukaim ilmselt EÜS.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Lennart Merit kui presidenti võib nimetada loomulikult eliidi projektiks. Toonase Isamaa poliitkombinatoorika tulemusena saavutas ta oma ametiposti 1992. aasta sügisel ja jätkas 1996 valimiskogus taas valituna. Samasugused eliidi toetusega kohale kombineeritud president oli Toomas Hendrik Ilves ja on praegu Kersti Kaljulaid. Erandiks nende hulgas oli vaid Arnold Rüütel. Tema oli rahva seas väga suure au sees ja on seda tegelikult tänini.

Ma ei hakkaks Rüütli vastuseisu kunagisele NSV Liidu juhtkonnale, kui Kremlis taheti Eesti iseseisvuspüüdlusi tasa lülitada, pikalt meenutama. Peatuksin vaid ühel episoodil. Just Rüütel oli see mees, kes Kremlis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil kuulutas, et Eesti ei kirjuta uuele liidulepingule, mida meile peale suruti, mingil juhul alla. Rüütel väitis seal, et „Eesti ei korraldanud niisugust referendumit, kui ta 1940. aastal vägivaldselt NSV Liidu koosseisu liideti ning järelikult ei ole õiguspärane nõuda selle korraldamist ka praegu.“

Arnold Rüütel ei ole inimene, kes tormaks särki rinnal lõhki rebides lootusetusesse võitlusesse. Aga kui oli näha, et vastane on löönud kõhklema, toimis ta nii nagu Vabadussõja sangarid, kes murdsid tiibhaaranguga vastase kuulipritside juurde ja võtsid need üle.

Lennart Meri teened Eesti taasiseseisvumisel on Rüütli omadega võrreldes marginaalsed. Ilvesel on need sisuliselt olematud ja Kersti Kaljulaid oli tol ajal vaid kooli- ja üliõpilane. Just taasiseseisvumise aja julgel käitumisel, kus ta muuhulgas NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe Anatoli Lukjanovi ees meie iseseisvusdeklaratsiooni kaitses, põhinebki Rüütli populaarsus rahva hulgas.

Praegused poliitilised arengud ja EKRE muutumine üha menukamaks on aga pannud meie valdavalt liberaalsete vaadetega eliidi muretsema. Konservatiiv Mart Helmet kardetakse. Võibolla saavutab ta sama tulemuse ehk pürgib nagu Rüütelgi rahva toel presidendiks.

Rüütli saamisel presidendiks lõi pinnase Eesti tugev lõhestatus. Ennekõike jagunemine esimeseks ja teiseks Eestiks, väikeseks jõukaks ülemkihiks ja hulgaks kaotanuteks. Viimased kaks valitsust on püüdnud seda vahet vähendada, kuid see on suur töö. Kuigi presidendi võimuses ei ole seda vahet tasandada, seisneb tema missioon aga lootuskiire andmises parema homse suhtes. Sedasama ehk lootust paremale homsele loodetakse ka Helmelt.

Milles aga seisneb rahva toetusega ja eliidi toetusega presidendi vahe? Eliidi toetusega president on eliidi poolt kontrollitav ja samas on talle ka lubatud rohkem hüvesid riigi kulul. Näitena võib tuua nii Lennart Meri kui Toomas Hendrik Ilvese majasaagad. Kui Arnold Rüütel julgenuks midagi taolist ette võtta, et kasutada mahhineerimist enda rikastamiseks  – ma ainult spekuleerin, sest ta on väga aus inimene – siis oleks ta presidendiametist mingil viisil tagandatud, ja võib-olla hiljem kohtu allagi antud. Merile ja Ilvesele anti kõik andeks.

Mäletatavasti moodustas kaitsepolitsei Lennart Merile maja ehitanud Aivar Osa minevikus kaevamiseks viieliikmelise uurimisgrupi. Aivar Osa süüdistati maksupettuses ja dokumentide võltsimises. Ta oli tarninud Rootsist Eestisse üle 20 kokkupandava maja, kuid vassinud tollis kauba hinnaga. Lennart Meri sekeldustest riigi rahaga, millega ta kaugeltki kokkuhoidlikult ümber ei käinud, ja suisa enda kasuks mõõdutundetult laristas, on kirjutatud mitmes raamatus. Kuid ka see oli eliidi presidendi tunnus, sest ta tunnetas ümbritseva poliit- ja ametnikkonna ning meedia poolt kaitstust. Arnold Rüütli osas ei jäänud tema rivaalidel muud üle, kui tema suhtes nn kadriorgia skandaal lavastada.

Ühe osana kättemaksust, et Rüütel võimule sai, on käsitletav ka nn maadevahetuse kohtuasi. Selle osalised, sealhulgas Rüütlit toetanud Villu Reiljan mõisteti esimeses kohtuastmes õigeks ja alles hiljem jäid nad teistes kohtuastmetes süüdi.  Euroopa Inimõiguste Kohus asus 2019. aasta 28. mail seisukohale, et kriminaalmenetluses rikuti nelja kaebaja ehk Villu Reiljani, ärimees Toomas Annuse jt õigust eraelu puutumatusele ja sõnumisaladuse austamisele. Kogu see kohtuasi näitas, et teatud poliitilistes võitlustes vahendeid ei valita. Ja siiamaani on jäänud mulje, et see mammutkohtuasi pandi kokku ainult Rahvaliidu ehk Rüütli kandepinna hävitamiseks. Nüüd on aga lavale astunud  osaliselt Rahvaliidust võrsunud EKRE ja uus eliidile ohtlik tegija ehk Mart Helme. Kas ka tema kõrvaldamisel samuti enam vahendeid ei valita?

Mis puudutab Toomas Hendrik Ilvest, siis teda eliidipresidendina iseloomustas Meriga samasugune käekiri. Laen EASist oma Ärma talu ülesehitamiseks, mida ta suuremas osas ehk 152 000 euro ulatuses tagasi ei maksnud. Töövõtjate osas, kes majaga seoses teenust osutasid, rippuma jäänud võlad.

Nüüd jõuamegi Mart Helmeni. Temale püütakse juba eos tema koduga ehk mõisaga „ära teha“. Selliseid mõisu, nagu Helme üles ehitas, saab Eestis teadupärast lagunevatena pea ilma rahata. Teatavasti süüdistas endine välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand Eesti Ekspressis, et Mart Helme on ebasihipäraselt Eesti saadikuna Venemaal kulutanud 500 000 Eesti krooni riigi raha. Ta olevat selle justnagu kulutanud enda mõisa renoveerimiseks. Mart Helme väidab vastu, et ta remontis mõisa 1,25 mln kroonise laenuga. Omaette küsimus muidugi, miks see teema alles nüüd ehk  umbes paar aastakümmet hiljem esile kerkis. Eks aeg näitab, kellel neist on õigus ja las kohtuveskid jahvatavad.

Kummalisi mõtteid tekitab sellel taustal aga 5. augusti Kanal2 uudistesaate Suvereporter. Saatejuht Jaanus Koort rääkis pikemalt Ilvese Ärma talust. Näidati hoonekompleksi ja meenutati, et see oli taastatud maksumaksja raha eest ning Ilves ei tasunud selle eest täit summat võlga tagasi, vaid ainult veerandi. Osadele firmadele jäädigi võlgu. Kui ma aga vaatasin 16. augustil selle saate kordust, siis oli lõik president Ilvesest sealt juba välja võetud. Kes soovib võib seda pidada tühiasjaks, aga minu jaoks on see siiski teatav indikaator, et taas on käimas inforünnak, aga mitte erapooletu ajakirjanduslik käsitlemine.

Muster on ju selge. „Head“ on selles konstruktsioonis Tarand ja Ilves, vennad-korporandid, üks endine välisminister, teine endine kantsler. Üks endine president, teine tema toetaja. Nad peavad võitlema paha „korruptandi“ ja „äärmuslase“ Mart Helmega. Erapoolikumaid ehk ebausaldusväärsemaid allikaid on muidugi raske leida. Rääkimata mõlema mehe ideoloogilisest vastaspoolsusest Helmega, ehk sotsiaaldemokraatlikust taustast.

Loomulikult ei mahu sellesse pilti Ilvese enda maja-afääri meelde tuletamine – rääkimata Tarandi enda teatavatest omadustest ja eluseikadest. Võib-olla seisneb Helme vastase rünnaku narratiiv selles, et vaadake, ta ei ole nagu teie (rahvas), ta on tegelikult meie (eliit)? Tal on ka oma „maja“ (veskikivina kaelas)?

Loomulikult tegi Mart Helme targasti, et asja kohtusse andis. Merile jääb tema teiste, poliitikuna korda saadetud tegude kõrval oma maja kuulsus igavesti kaasas käima. Sama on ka Ilvese ja Ärma taluga. Helme on selles mõttes paremas seisus, et tal on võimalik kohtus enda ausust tõestada, süüdistused kummutada ja ikkagi üritada rahva presidendiks saada. Ei maksa ühtlasi unustada, et kuulujutud Kersti Kaljulaidi võimalikust taandumisest enne ametiaja lõppu ja soovist asuma rahvusvahelist organisatsiooni (OECD-d), on ringelnud juba ammu. Kuid nii või teisiti läheneb tema ametiaeg lõpule.

Niinimetatud eliidi, keda võis näha kogunemas Kersti Kaljulaidi vastuvõtule Roosiaeda, hirm on seda suurem, et ühtegi tõsiselt võetavat presidendikandidaati pole välja joonistunud. Räägitud on Jüri Luigest, Lennart Meri õpilasest, praegusest kaitseministrist. Ta on kindlasti haritud ja laia silmaringiga ning hoiduks Kaljulaidile omaseks saanud fopaadest. Samas puudub tal lennartmerilik karisma ja mis veel olulisem – suurema osa tavaliste inimeste jaoks on ta leebelt öeldes vähetuntud.”

Heiki Veidebaum, poliitikavaatleja

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused