23.12.2023
Mart Helme
Artikkel 5 on oma relevantsuse kaotanud, NATO liikmesriigid sõjaliselt alla käinud ja viimased, kes Eesti vabaduse eest veel võimelised võitlema on, on ukrainlased.
Siinkohal ei saa irooniliselt meenutamata jätta, et veel üsna hiljuti teadsid kõik meie nn eksperdid, et Venemaal tuleb kohe-kohe riigipööre, et Putin on suremas, et venelastel pole enam laskemoona, et neil ei jätku sõdureid ja et Vene majandus on sanktsioonide tõttu kokku kukkumas. Seda kõike rääkisid meile needsamad inimesed, kes nüüd korrutavad sirge näoga täiesti teistsuguseid jutupunkte.
Piinlik võiks olla. Aga ei ole, sest tegemist pole ekspertide, vaid propagandistidega. Ja kuna nüüd on neile sõnu suhu panevate isandate hoiakud muutunud ja nad on otsustanud venelastega (minu hinnangul) Ukraina (aga võib-olla mitte ainult Ukraina) arvel sobingule minna, siis tuleb hakata selleks ka propagandas ettevalmistusi tegema.
Kõik see tähendab fookuse muutmist. Ja fookuse muutmise sisse käib seegi, et ühtäkki avastatakse, kui kaitsetu on ennast pika rahuaja vältel desarmeerinud Euroopa, ja kui kaitsetu on Eesti.
Lisaks on sõda Ukrainas demonstreerinud sedagi, kui olulised on teatud sõjalise võimekuse valdkonnad. Lühidalt öeldes on jutt miinidest, mitmekesisest ja väga suure koguse laskemoonaga varustatud suurtükiväest, jutt on droonidest – nii luure- kui ründedroonidest, mida on samuti vaja tuhandeid – ja jutt on õhutõrjest, mis nii vastase lennuväe kui droonivõimekust suudaks tõrjuda. Ja siis veel loomulikult soomusvõimekus, mida meil praegu esindavad vaid need mõned tankid, mis liitlased siia toonud on, ja mis sõjategevuse esimestel päevadel tõenäoliselt puruks lastakse, jättes meie kaitseväe kerge relvastusega vastase tankikolonnide vastu.
Kõige selle vajadusest on näiteks Leo Kunnas aastaid rääkinud. Õhutõrje küsimus oli mäletatavasti tüliõunaks ka Jüri Ratase EKRE osalusega valitsuses, kus nii tollane isamaalasest kaitseminister Jüri Luik kui kaitseväe juhataja Martin Herem selleks otstarbeks raha eraldamisele kümne küünega vastu seisid, väites, et selle lünga aitavad meil täita liitlased. Noh, liitlane Hispaania viis oma paar õhutõrjekompleksi Eestist minema ja asemele ei paista kusagilt midagi tulevat, kui välja arvata see, et millalgi on meil silmapiiril välja kuulutatud hange, mille realiseerumine on esiteks kaugel ja teiseks etteaimamatute tulemustega.
Kõigest sellest rääkides on oluline aga veel üks aspekt ja see on kvantiteet. Me ei saa võimelünki täita linnukestega à la rannakaitse: kaks komplekti – olemas, keskmaa õhutõrje: kaks komplekti – olemas jne. Sõjas tapetakse. Sõjas purustatakse. Sõjas hävitatakse vastase relvastust ja muud varustust. Mis tähendab, et seda peab olema palju, seda peab olema varudega ja see peab olema varjatud, hajutatud ja logistilise kattega tagatud. On ju tore, kui Hanno Pevkur raporteerib, et oleme saanud mitu rekkatäit laskemoona, ainult et ägeda lahingutegevuse korral ei kulu need rekkatäied rindel ära mitte kuude, vaid päevadega.
Miks on selle kõige meelde tuletamine praegu oluline? Sest mitukümmend aastat on kõigi vajalike varude soetamise ja võimelünkade likvideerimisega sisuliselt maha molutatud. Reformierakonna ja Isamaa (mõlemad on taasiseseisvunud Eestis kuulunud valitsustesse kokku võrdselt 66 protsendil ajast) juhtimisel ehitati usinalt missiooniarmeed ja panustati kõige muu puhul NATO vihmavarjule. Ja kõik, kes seda kritiseerida julgesid, tembeldati amatöörideks või sageli ka otseselt Putini käsilasteks. Nüüd pole paraku kahtlust, et Putin tänab kõiki selle liini ajajaid, mitte selle kritiseerijaid, tegemata töö eest.
Kaja Kallas on kogu ametis oldud aja jooksul veenvalt tõestanud, et ei tema ega tema kaaskond saa riigi juhtimisega hakkama. Sestap pole mul usku ka praegusesse NLKP kongresside stiilis raporteerimistesse, missuguste viisaastak- nelja-aastaga-sammudega me oma kaitsevõimet tõstame. Aga ega ekskommunistide asutatud erakonnast midagi peale kampaanialoosungite ja valede oodata olegi. Et midagi tõeliselt muutuks, vajab Eesti reformierakondliku kliki eemaldamist võimu ning otsuste juurest.
Mart Helme, EKRE aseesimees, endine siseminister