Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Mart Helme: Vaeste kättemaks on islami radikalismi nägu

-
17.06.2016
970578_611613352205427_509898029_n

PEATÜKKE EESTI POLIITIKA AJALOOST:

Mart Helme lugu Lääne Elus, 22. juulil 2004, kuid kõlab sama aktuaalselt nagu täna. Tõelise poliitiku tunneb ära just tema ettenägemisvõime poolest, kuid Eestis on selliseid vähe…

Mart Helme: Vaeste kättemaks on islami radikalismi nägu

Iisraeli peaministri Ariel Sharoni üleskutse Prantsusmaa juutidele pühale maale ümber kolida on hoopis ulatuslikuma tagamaaga, kui solvunud prantslaste poolt propagandasõjaks pööratud juhtumi pealispind välja näitab.

Tegelikult juhtis oma poliitilise ebakorrektsuse poolest tuntud Sharon tähelepanu tõsiasjale, et Prantsusmaal on juba kümme protsenti elanikke islamiusulised ning et ainuüksi ristiusu vahetajaid islami vastu oli möödunud aastal ligemale 50 000. Ühtlasi juhtis Sharon oma radikaalse arvamusavaldusega tähelepanu sellelegi, et islam on kogu Euroopas kõige kiiremini kasvav usund ning et Euroopa päritolu uusmuslimid on kujunenud islamistlike terroriorganisatsioonide kullakaevanduseks, sest Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikena neil palju suuremad õigused ja vabadused (näiteks äris) kui sisserännanud muhamedlastel, rääkimata sellest, et korrakaitsjatel ei teki nende suhtes juba nende välimuse tõttu seesuguseid eelarvamusi ja kahtlusi nagu näiteks Araabia päritolu isikute suhtes. Seega, ükskõik, mida ametlik Prantsusmaa Sharoni seisukohast ei arvaks, torkas ta oma ütlustega tõepoolest mädapaisesse, mida poliitiliselt korrektne ja ikka veel multikulturaalsuse rikastavaist ilminguist pajatav Euroopa varjata on püüdnud.

Prantsusmaa nördinud reaktsioon oli muidugi ettearvatav ning vaevalt see Sharonile üllatuseks tuli. Küsimus, millele eurooplased (aga ka ameeriklased) ometi vastata ei taha, on: miks siis islamiusk ristiusumaades on ühtäkki võidukäiku alustanud ja miks näib USA juhtimisel käivitatud terrorismivastane sõda seda eriti tiivustanud olevat?

Vastus võib olla lihtsam – ja hirmutavam – , kui me arvame. Kuigi enamik islamiuurijaid juhib praegu tähelepanu sellele, et suur osa usuvahetajaid on sotsiaalsed hälvikud ning kaalukas hulk pöördumisi leiab aset vanglais, kus kannavad kristlastest kurjategijad karistust koos muslimistega (Prantsusmaal moodustavad viimased koguni poole karistusaluste kontingendist), tunnistavad mõned teravama pilguga vaatlejad siiski ka seda, et usul võib kogu loos olla hoopis teisejärguline osa.

See, mis inimesi tegelikult islami poole tõmbab, on islamijutlustajate propageeritav radikaalne sotsiaalne vastuhakk selle maailma rikastele ja vägevatele. Aga samuti sellele läbule, mida üleliberaliseerunud demokraatlik maailm lubab ja produtseerib, alates valge maailma süvenevast alkoholismist ja narkomaaniast ning lõpetades gei- ja lesbiabielude lubamise ning asjaomase seltskonna valjuhääles nõudmisega saada endale ka lapsendamisõigus.

Traditsiooniliselt ristiusumaailma kuuluvais riikides on üha rohkem inimesi, kes tunnevad sügavat loomuomast protesti kõige äriks muutmise vastu ning selle vastu, et kristlik kirik pole suutnud aastatuhandeid inimkonda vorminud ja tegelikult ju usuülestele moraalsetele põhimõtetele truuks jääda.

Kiriku liberaliseerimine on läänemaailmas tekitanud vaimse ja moraalse vaakumi, mis varem või hiljem täitub. Selle märke on õigupoolest juba varasemastki ajast. Nii näiteks haaras 60.-70. aastail Euroopat ning Ameerika budismi ja hinduismi tõusulaine. Tookord oli heaoluosakond aga oma õitsengujärgus ning budism-hinduism oma tegelikult väga keeruka filosoofilise tagapõhja ning asketismiga ei sobinud enama kui moevooluna küllust nautlevasse lääne osakonda.

Praegu on olud kardinaalselt muutunud. Heaoluühiskond on kriisis ja demokraatlikud institutsioonid tõrguvad efektiivselt töötamast, samal ajal kui 60. aastate seksuaalne emantsipatsioon ja majanduspoliitika liberaliseerimine on kaasa toonud ka ühiskonna moraalsete väärtuste devalveerumise.

Selle tausta on hirmuäratavalt teravnenud sotsiaalsed kontrastid. Üha rohkem inimesi tajub, et tegelikult elavad nad rahvusvaheliste korporatsioonide ja neid teenivate valitsuste ja eriteenistuste meelevallas. Ostavad kaupa, mida need soovivad, ning valivad poliitikuid, keda nad eelistavad. Vastuhakk tähendab aga iseenda sotsiaalset ja poliitilist marginaliseerimist. Neis oludes näibki paljudele väljapääsuna radikaalne, ühiskonda pattudest ja vägevate omavolist puhastav islam.

Revolutsioonid on sündinud masside instinktiivsest vihast pillajate ja omavolitsejate vastu. 1789. aastal ületas aristokraatia moraalitus ja ülbus prantslaste taluvusläve ja sündis Suur Prantsuse revolutsioon, mida võib nimetada ka vaeste kättemaksuks. Praegu vaatab viis miljardit vaest inimest planeedil Maa ühe miljardi priiskamist ja vaeste kättemaks on radikaalsete islamistide näol vormi võtmas. Kurbloolus peitub paraku selles, et seesuguse kättemaksu ohvrid pole mitte need, kelle vastu see suunatud on, vaid süütud kõrvalseisjad ehk siis tavalised inimesed. Sest rikkuse ja võimu puhul kehtib energia jäävuse seadus: See üksnes teiseneb, ei kao kunagi. Revolutsioonid söövad aga omaenda lapsi.