14.01.2021
Mart Helme
Friedebert Tuglas on kunagi kirjutanud (tsiteerin mälu järgi) niiviisi: „Küll armastatakse meil palju rääkida tormidest ja marudest. Aga tegelikult on need õiged tormid ikka tormid veeklaasis”. Geniaalsed sõnad. Ja käivad eriti meie poliittormide kohta.
Kui võtta vaatluse alla kõik need viimase pooleteise aasta jooksul peavoolumeedias taevani tõusnud ja skandaalidena presenteeritavad hädakisad, siis selgub sibula koorimisel üsna kohe, et tegelikku sisu neil ei ole ning rangelt võttes on tegemist kõige lihtlabasemate suureks mulliks puhutud infooperatsioonidega. Mis on loomulikult suunatud ühe ja ainsa eesmärgi teenistusse, milleks on meie rahvusriigi hävitamise ja liberaalse totalitarismi kehtestamise vastu sõtta läinud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kahjustamine.
Alustame siinkohal näidete toomist vaid korraks ministritoolil istet võtta saanud Martti Kuusiku juhtumist. Mäletatavasti ilmus praeguse valitsuse Riigikogu ees ametivande andmise päeval Eesti Ekspressis Kuusiku kohta artikkel, milles väideti, et ta peksab oma naist, on sellele peksmisega tekitanud koguni kehavigastuse ja et aastaid kestnud vägivallale on ka tunnistajaid.
Lisaks Kersti Kaljulaidile, kes Kuusiku vande andmise ajal Riigikogu saalist lahkus, sekkus juhtumisse üsna kohe ka peaminister Jüri Ratas, kes, kuulanud ära tollase peaprokuröri Lavly Perlingu väited, nagu oleks prokuratuuril tõepoolest kolm oma nime ja näoga kohtus ütlusi andma valmis tunnistajat, jõudis seisukohale, et Kuusik peaks ametist loobuma. Viimane, et oma erakonda mitte pikemalt sundida musta pesu pesemist kaasa tegema, oli sellega ka nõus.
Tänaseks on kõigest sellest möödas 20 kuud. Mida aga pole, on Martti Kuusikut süüdi mõistev otsus kohtus. Enamgi veel. Ükski väidetavatest tunnistajatest pole osutunud reaalselt eksisteerivaks isikuks ega ole ka kannatanut, sest Martti Kuusiku abikaasa on kategooriliselt keeldunud kõigile surveavaldustele, lastega manipuleerimistele ja laimukampaaniaga perekonnale tekitatud materiaalse ja hingelise kahju peale vaatamata Martti vastu tunnistusi andmast.
Kirjeldan antud juhtumit siin nii pikalt selle pärast, et see on mudel. Kõigepealt laimuartikkel mingis peavoolumeedia väljaandes. Seejärel selle massiivne, päevi vältav võimendus kogu ülejäänud peavoolumeedias – ning seda pakendis, nagu oleks kogu lugu üdini selge ja täpsemat tõestamist enam mitte nõudev.
Seejärel peaminister Jüri Ratase murelik ja samuti üheselt poole valinud sekkumine. Ning faas number kolm: juba ette ajakirjanduse poolt süüdi mõistetud ministri tagasiastumine.
Asjaolu, et tagantjärele selgub, et tegelikult kaasust pole, ei oma enam tähtsust. Mis aga omab tähtsust, on asjaolu, et kogu süüdistus ja selles esitatavad seisukohad põhinevad valel. Nii sellel kui kõigil järgnevatel puhkudel.
Täpselt sama lugu nägime Mart Järviku ja listeeriaskandaali puhul. Taas ajakirjanduses üles puhutud alusetud süüdistused, taas peaministri murelik sekkumine ja taas ministri lahkumine.
Ja ennäe imet – lahkus minister ja lahkus ka listeeria. Ning taas: keda huvitab, et poliitilise ärapanemise ohvriks langes ka ühe perekonna elutööna üles ehitatud kohalik (Eesti!) kalatööstus.
Ent läheme edasi ja võtame viimase paari kuu nn. skandaalid.
Alustame homodest. Mäletatavasti puhuti sellekohane teema meedias hiigelsuureks skandaaliks seoses minu intervjuuga Deutsche Wellele. Mind süüdistati halvas suhtumises homodesse ja soovis nad Eestist välja Rootsi saata.
Rääkimata sellest, et kogu süüdistus oli puhas ajakirjanduslik konstruktsioon ja seesugusena läbinähtav infooperatsioon, põhines see ka sulaselgel valel, kuna mingist väljasaatmisest polnud pikas ja väga paljusid erinevaid teemasid käsitlevas intervjuus juttugi.
Aga taas. Kära oli üles tõstetud. Jälle tuli murelik Ratas, kes soovitas mul tagasi astuda. Vastuseks sai ta, et see ei tule mul mõttessegi, et minu selja taga seisab kogu erakond ja koos minuga läheb koalitsioonist ka EKRE. Rohkem sellel korral minu tagasiastumisest ei räägitud.
Siis tulid aga Ameerika valimised, mille usaldusväärsuse ma meie TRE-raadio raadiosaates Räägime Asjast küsimärgi alla panin. Puhkes uus skandaal. Peavoolumeedia väitis, et ma sean kahtluse alla demokraatia ning olen sõimanud Bidenit närakaks. Ei vasta tõele. Ma nimetasin närakateks süvariigi poolt instrumentaliseeritavaid ja šantažeeritavaid tegelasi ja mainisin, et Hunter Bidenit (Joe poega) süüdistatakse rahapesus ja mitmetes korruptiivsetes kuritegudes – asjaolu, mis on Ameerikas üldteada ega tohiks kedagi üllatada. Seda on olnud sunnitud kajastama isegi üdini vasakpoolne CNN.
Sellel kõigel polnud ja pole liberaalse frondi jaoks paraku mingit tähtsust. Ega ole liberaalse frondi jaoks mingit tähtsust ka sellel, et tänaseks on sadakond kongresmeni, tosinkond senaatorit, mitmete osariikide senaatorid ja kümned miljonid ameeriklased süüdistanud demokraate ja nende selja taga toimetavaid jõudusid valimiste võltsimises ja nõudnud tulemuste ülekontrollimist ja võimalik, et ka tühistamist.
Olen muidugi uhke, et selle kõige põhjustajateks oleme meie Martiniga!
Nn Bideni-skandaali ajaks olin jõudnud selgele äratundmisele, et ministrina on minu mänguväli oluliselt ahtam kui Riigikogu liikmena. Seepärast otsustasin tagasi astuda, öeldes ühtlasi, et ma ei lase kellelgi, peaminister kaasa arvatud, endale suukorvi pähe tõmmata.
Äsjane Leedu-Rumeenia teemaline skandaalike tõendabki, et eelpool kirjeldatud muster kordub jätkuvalt. Taas peaministri aktiivsel ja ebaobjektiivsel osalusel.
Siinkohal on oluline osundada ühele detailile. Nimelt töötab riigikantselei koosseisus nähtus nimega Stratkom ehk strateegilise kommunikatsiooni keskus. Sisuliselt on see peaministri otsealluvuses. Ja siit on vaja edasi kasutada vaid Sherlock Holmesi deduktiivset meetodit mõistmaks, et kõigi eelpool kirjeldatud ja ka kirjeldamata jäetud veeklaasitormide tagant tõukajaks on olnud ei keegi muu kui peaminister isikilikult.
Miks? Aga väga lihtne: et konkurenti kahjustada. Alatu? Ilma igasuguse kahtluseta.
Eriti absurdne stratkomi puhul on muidugi veel see, et kuigi ta on loodud ja ellu kutsutud eelkõige parandamaks ja kaitsmaks Eesti mainet maailmas, kasutab ta riiklikku ressurssi sisevaenlase loomiseks Eestis ja infooperatsioonide korraldamiseks ühe poliitilise jõu allasurumise eesmärgil globaalse liberaalse internatsionaali huvides. Ja teeb seda ilmselgelt peaministri osalusel.
Lisame siia veel ühe detaili, mis heidab valgust nii meie ajakirjandusele kui ka süvariigile ja selle toimetamise mehhanismidele. Nimelt ilmus 5. jaanuari Objektiivis äärmiselt huvitav ülevaade sellest, kes, mis riikides, mis rahade eest ja missuguste varifirmade ning MTÜ-de kaudu finantseerivad nn. uurivaid ajakirjanikke ja suunavad nende teemavalikuid. Äärmiselt õpetlik lugemine, mis toob välja ka terve hulga Eesti väljaannete ja ajakirjanike vastavaid sidemeid. Pidage seal nimetatud ajakirjanike nimed meeles ja küsige endalt, kui nad järjekordselt mõnd tühist keelevääratust, kontekstist välja rebitud lauset või suhteliselt ebaolulist mõttearendust moonutama ja infooperatsiooniks kasutatavaks mulliks puhuma hakkavad, kas nad teevad seda ajakirjanikena või mingi muu ameti esindajatena.
Kui keegi pärast seda veel hakkab rääkima, et mingit süvariiki pole olemas, siis on see inimene lihtsalt rumal ja pimedusega löödud. Ja küsimus, mis me valitsuses olles siis süvariigile päitseid pähe ei pane on veel lühinägelikum, sest meie käed ei ulatu paraku suuriikide elu korraldama. Ega seda tihedalt kokkukasvanud süvariikide niidistikku ühekorraga katki rebima.
Mart Helme