29.07.2019
Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas vaeb Õhtulehe juhtkirjas kirjutatut, mis tegelikult mitte midagi peale valitsuse kritiseerimise ei sisalda.
“Esmaspäevase Õhtulehe juhtkiri „Helme näitab renditööjõule ust“ on selles mõttes ainulaadne, et pealkirjas olevat inimest (ilmselt siseminister Mart Helmet) juhtkirjas endas ei mainitagi. Järelikult oli vaja vaid tema nime, et avaldada järjekordne desinformeeriv kirjatükk. Seekord lausa toimetuse kui kollektiivse organi nimel.
Küllap on sellele kaasa aidanud viimasel ajal selle kõmulehe omandisuhetes toimunud muutused. Laupäeval sai seal ju üle kahe lehekülje sõna Vilja Kiisler – viimaste kuude kõige reaktsioonilisem valitsuse ja EKRE kriitik. Mäletatavasti läks see naisajakirjanik välja lausa sõimuni ja allapoole vööd väljendeid sisaldava vihakõneni.
Õhtulehe juhtkiri ei saa vist endale enam sellist sõnakasutust ja valetamist lubada. Seepärast on juhtkirja algus üsna arukas: „Kuivõrd normaalne on õigusriigis, et keegi peab rabama 14-tunniseid tööpäevi, elama tööandja korraldatud majutuses teiste samasuguste töölistega pead-jalad koos ning saab selle eest meie mõistes närust palka ja sedagi vaid juhul, kui tööandja enne palga maksmist hoopis ära ei kao? Rääkimata siis sellest, et töölistesse nõnda suhtuvatel firmadel on tõenäoliselt vähe huvi ka selle vastu, kas ja kuidas laekuvad selle töö pealt maksud riigile. Nii on siseministril mitu head põhjust, miks astuda võitlusesse hämarate skeemidega, mille kaudu jõuab Eestisse osa ehitusel, põldudel jne töötavatest kolmandatest riikidest pärit võõrtöölistest.“
Kas pole nimetut siseministrit on tema algatuse puhul lausa kiidetud?! Edasi muidugi alustatakse „parandustega“: „Küll tekib küsimus, kas selliselt saabunud tööjõu tõkestamine, leidmata samal ajal viise, kuidas soodustada seaduslikku töörännet, ei vii mitte uute skeemide väljanuputamiseni. Ei tulene ju surve võõrtööjõu sissetoomiseks millestki muust, kui võimetusest leida sellele tööle kohalikke tegijaid, ning peaaegu täistööhõive tingimustes ei paista selles osas tööandjate jaoks midagi muutuvat ka pärast siseministeeriumi pakutud muudatuste jõustumist.“
Algab kapitaalne hämamine. Kas Eestis ikka pole tööjõudu, et neid gastarbeitereid asendada? Soomes käib mitukümmend tuhat noort ja tublit inimest tegemas tööd, mida nad võiksid teha Eestis ja märksa kvaliteetsemalt kui näljapalgal ja närustes tingimustes elavad ukrainlased, usbekid ja valgevenelased. Asi pole ju tööjõupuuduses, vaid töötingimustes, palgas, juriidiliselt vormistatud töölepingutes, mida osa Eesti või siin registreeritud välisettevõtteid ei taha neile kohaldada, sest see vähendaks drastiliselt omanike kasumeid. Mis jääb sellisest ettevõtlusest Eestisse? Mitte midagi peale kerkivate tornelamute Laululava äravarjamiseks. Ja mis kvaliteediga elamuid?
Loomulikult vajab selline hämav kirjatükk niiöelda jõulist kokkuvõtet: „Võimalike lahenduste palett on lai ja seda enam on kahju, et neid arutama pidanud sisserände töörühm saadeti võõrtööjõuvastase retoorikaga ilmselt suuremat poliitilist kasu lõikava siseministri otsusega hiljuti laiali.“
Sooh, retoorika sundis siis laiali saatma sisserände töörühma? Töörühma, mis ei jõudnud peaaegu mitte kuhugi. Üks olulisemaid põhjuseid oli aga see, et juba mais 2018 keeldusid tööandjate ühenduste esindajad selles töörühmas osalemast.
Ei maksaks ka unustada, et Eesti sai 2019 kevadel uue valitsuse ning kahtlemata ei oleks olnud mõtet jätkata samalt lähtekohalt, mis vormus juba eelmise valitsuse ajal, kui sisserände all mõeldi eelkõige mitte kvalifitseeritud tööjõu kaasamist, vaid odava tööjõu kogumist üle endise N. Liidu ala või isegi kaugemalt, et jätkata eduka majanduse illusiooni. Töörühma ei saadetud laiali, see lagunes ise. Nagu ka eduka majanduse illusioon.“