Mart Ummelas: Raul Rebane ei tee Juhan Peegli koolile au

Raul Rebane on mu kursusekaaslane Tartu Ülikooli ajakirjandusõppe ajast 1970. aastate keskel. Meil olid ühised õppejõud, sealhulgas professor Juhan Peegel. Mäletan tänagi õpetaja sõnu selle kohta, et ajakirjanik peab toetuma oma väidetes faktidele, vältides liigseid emotsioone. Eriti mis puudutab ühiskondlikke suhteid ja teiste autorite tsiteerimist. Paistab, et esmaspäevases Vikerraadio Uudisplussi päevakommentaaris läksid Raulil need algtõed suisa meelest.

Raul otsustas taas kord võtta üles EKRE juhtide paari kuu ütlused, ja ikka kontekstist väljarebituna ning oma suvalisse sousti pistetuna. Tema kommentaari eesmärk oli tõestada, et EKRE on nii Mart Helme, Martin Helme kui ka Jaak Madisoni viimatiste väljaütlemistega tahtnud lihtsalt „pildile pääseda“. Rebase väide on see, et niisuguste „negatiivsete“ ütlustega võib küll ületada uudiskünnist, kuid vastukaja neile võib olla pigem kahjulik kui kasulik. Eriti kui „rahva enamus“ ei usu selliseid väiteid.

Rebane võtab ette ka võrdluse N. Liidu ja Euroopa vahel, samuti selle kurikuulsa saksakeelse „endlösungi“. Midagi uut ta otsima pole viitsinud, küll aga kahe liidu võrdluse puhul käitub kui tüüpiline propagandist, hakates manama Nõukogude Liitu, millest olevat kõik tahtnud välja pääseda, ja ülistama Euroopa Liitu, kuhu kõik tahtvat pääseda. Taas tühjad sõnakõlksud nagu rääkimine kogu rahva nimel.

Paraku ei püüagi ta analüüsida, miks selline võrdlus üldse tehti. Kokkulangevusi kahe imperiaalse moodustise tegevuses on täna külluslikult. Nõukogude ajal võis samal kombel põhjendamatult manada lääneriike ja nende ühendusi ainult sellepärast, et Partei nii käskis. Paistab, et nüüd on selline lähenemine taas lubatud, kui töötatakse „õigete“ jõudude heaks.

Eriti küüniline on süüdistada Mart Helmet Vahur Kooritsa poolt telefoniintervjuus provokatsiooniliselt ettesöödetud võrdluse kasutamises laulva revolutsiooni kohta. Taas on Rebane kindel, et selline ütlus olevat sügavalt solvanud vanemat põlvkonda, kelle jaoks nood sündmused 30 aastat tagasi on justkui endiselt pühad. Huvitav, et ta ei selgita seejuures, miks tänavuse laulupeo korraldajad ei pühendanud vähimatki tähelepanu sellele „massihüsteeriale“, jättes kavast välja laulva revolutsiooni laulud.

Ja muidugi siis taas Jaak Madisoni ütluse kohta, et tuleks Euroopas lõpetada illegaalne migratsioon „lõplikult“, et me ei peaks seisma tõsiste rassiliste, usuliste ja ideoloogiliste konflikte keerises, mida Euroopa Liidu kontrollimatu rändepoliitika on põhjustanud. Rebasele piisab paralleelist holokaustiga, sest see on propagandistlikult palju mõjuvam ja läheb lihtsameelseile lumehelbekestele hästi peale. Ja sellise võrdluse väljaütleja puhul olevat tegemist kas „harimatuse, küünilisuse või raske eetilise puudega“. Tegelikult võiks seda kommentaari kuulates sama öelda küll pigem autori enda kohta.

Mis aga peamine? Rebane väidab, et EKRE tahtvat selliste ütlustega saavutada tuntust ja populaarsust. Paraku Raul ise oma kommentaariga taotleb ju üksnes sedasama – sajandat korda üle korrates kontekstist välja rebitud ja sobivasse propagandistlikku raami paigutatud ütlusi. Metoodika „pildil püsimiseks“ on ju tegelikult märksa nähtavam kui seda on olnud EKRE puhul. Ja see ei tee kahtlemata au Peegli koolile. Meie mõlema koolile.

Kommentaarid