28.07.2021
Martin Helme
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme kirjutab, et kliimapöörde näol on tegemist täiesti sõgeda plaaniga, millega me ei tohi nõustuda.
Martin Helme: „Kõigepealt tuleb muidugi üle korrata, et kliimaneutraalsus ja võitlus CO2-ga ei oma vähimatki pistmist loodukaitsega. Kõik me tahame puhast õhku ja vett, viljakat mulde, liigirikkust. Keegi ei vaidle vastu ka säästlikkusele ja taaskasutusele, kui seda tehakse mõistlikult. Kliimapakett mitte millegi taolisega ei tegele, vastupidi, mitu plaani tekitab tohutut uut reostust. Veelkord: Brüsseli plaan ei aita hoida loodust, pigem vastupidi.
Küll aga teeb euroliidu suur rohepööre nelja asja, millega me ei saa mitte ühelgi juhul nõus olla.
Esiteks, ta kandib mõõtmatutes kogustes raha ühiskonna vaesemast osast ja keskklassilt väga väikese hulga superrikaste kätte. Tegemist on ühe ajaloo suurima rikkuse ümberjagamise skeemiga, mida nähtud väljaspool sõdu või revolutsioone. Samas, nagu Eestist Brüsselisse lähetatud eurovolinik Kadri Simson teatas, rohepööre ongi teadlik otsus evolutsiooni asemel revolutsiooni teha.
Teiseks kahjustab mitteroheline rohepööre Ida-Euroopa majandusi ja ühiskondi rohkem kui Lääne-Euroopat. Põhjus on selles, et Ida-Euroopa majandustes on rohkem traditsioonilist tööstust, vähem arenenud transpordivõrk, rohkem kaevandusi ja ilm on külmem. Nüüd tahetakse panna kinni siinne tööstus, et kogu toimiv majandus koonduks Prantsusmaale-Saksamaale. Vastu pakutakse näpuotsaga abirahasid ja sotsiaalabi projektikesi.
Kolmandaks, euroliidu kliimapoliitika liigutab raha ja võimu otsustavalt erasektorist riigi kätte. Võime seda nimetada ka sotsialismi ehitamiseks, aga seda tehakse näiliselt turumajanduse sõnavara ja mehhanisme kasutades. Sellegipoolest, kõik muutub järjest plaanimajanduslikumaks, järjest reguleeritumaks, järjest rohkem on toimivate majandusosade surnuks maksustamist ja mittetoimivate majandusosade lõputut subsideerimist. Kõiki otsuseid teevad ja raha jagavad näotud ametnikud ning ennast valijast edukalt isoleerinud poliitikud.
Neljandaks viiakse kliimajutu loosungite all lõpuni Euroopa Liidu muutmine keskvõimuga riigiks, kus viimanegi kohapealne otsustusõigus ära kaob. CO2 sisuline maksustamine ja selle maksu keskusest korraldamine on ainult osa pildist. Ka keskkonnatasud, transpordimaksud, tarbimismaksud – kõik see võetakse liikmesriikidelt ehk eesti valijatelt ära ja edaspidi hakkame oma maksude ja tasude kohta teada saama siis, kui meist tähtsamad inimesed on oma otsused langetanud ja plaanid teatavaks teevad. Demokraatial pole sellega midagi pistmist. Kui meie inimesed ei saa valimistel anda meie poliitikutele suunist maksu-, keskkonna-, transpordi-, energia-, sotsiaal-, tööstus-, ja enamike muude poliitikate osas, siis mis mõtet on valimistel? Meid tehakse jälle sõnaõiguseta provintsiks.
Muide, Saksamaal seisavad septembris ees valimised ja valitseval CDU-l on oht kaotada sealsetele punarohelistele. Selleks, et kaitsta oma positsioone siseriiklikult, nõuavad sakslased ülejäänud Euroopalt rohelist enesetappu. Nii on võimalik saksa valijale näidata, et ollakse tegelikult ikka väga rohelised ja kaitsta end ohtlik võimukonkurendi rünnakute eest. See on vastuvõetamatu. Eesti ei pea oma poliitikaid sättima Saksa sisepoliitika patoloogiate järgi. Tehku oma majanduslik enesetapp ilma meieta, nii nagu tehku oma rahvuslik enesetapp immigratsiooni kaudu ilma meieta.
Nagu öeldud, rohepöördes pole mitte midagi rohelist. Kui kliima muutubki, siis on inimese roll siin ebaoluline. Me ei pea nõustuma täiesti suvalise teooriaga, mille kohaselt kliima ja looduse seisukohalt on CO2 piiramine kõige tähtsam ülesanne. Ei ole. Võitlus CO2-ga ei ole vajalik. Kogu ülesandepüstitus ei ole vajalik. Seega ei ole vajalik asuda piirama autosid või lennureise, pole vajalik asuda maksustama toidu tootmist või toasooja, pole vaja kinni panna elektri tootmist lihtsalt selle pärast, et see tekitab CO2. Kui kliima muutub, siis kohaneme sellega. Me ei suuda ilmagi ennustada, muutmisest rääkimata, fakt on see, et ükski tähtsatest kliimateadlastest pole suutnud adekvaatselt ka kliimat ennustada, aga me usume, et suudame teda muuta?
Eesti peab kliimapaketi ilma pikema jututa tagasi lükkama. Meil on selleks väga hea põhjus. Kui eelmisel aastal lepiti EL-i ülemkogus kokku võtta suund kliimaneutraalsusele, siis andis Eesti sellele eesmärgipüstitusele oma nõusoleku väga kindlatel tingimustel. Neiks olid: maksupoliitika jääb eksklusiivselt liikmesriikidele, uusi keskseid makse ei tule; igal riigil peab olema võimalus oma energiapoliitikat teha nii, et säiliks energiasõltumatus ja oleks tagatud energiajulgeolek; transpordi puhul ei tohi tekitada lahendusi, mis kahjustavad kaugemaid ja hõredamalt asustatud riike; uue CO2 kaubanduse skeemi puhul tuleb arvesse võtta riikide eripärasid ja uus süsteem ei tohi olla inimestele, ettevõtetele või riikide eelarvetele ülejõukäiv. Kõiki neid, rõhutan, kõiki neid Eesti seisukohti on räigelt üle lastud. Mitte midagi meie positsioonidest pole arvestatud. Olime laua taga ja mitte ühegi meie sooviga pole arvestatud. See tähendab, et välja pakutud lahendus tuleb pikemalt arutamata tagasi lükata.
On muidugi selge, et Euroliit jätkab oma plaanide peale surumist. Neil on selleks tugev motivatsioon, raha ja võimu koondamine keskusesse. Nad teevad seda, teades, et riskivad Euroopa Liidu lagunemisega. Meie peame igal tasandil ja igal moel takistama välja kuulutatud kliimapöördega nõustumist või selle jõustamist Eestis, sest see teeb meid kõiki väga oluliselt vaesemaks ja see likvideerib meie riikluse. Vastuseis kliimapöördele saab olema järgneva kümnendi kõige raskem poliitiline võitlus oma olemasolu eest. Ka meie peame olema valmis lahkuma Euroopa Liidust, kui meil ei õnnestu ära hoida selle revolutsiooni võitu liidu sees.“