08.09.2022
Martin Helme
Loen uudistest, et Jürgen Ligile on arusaamatu eelarvenõukogu keeldumine kiita heaks rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos. Eks neid asju, millest Jürgen aru saab, ongi väga vähe muidugi, aga eelarvenõukogu kriitika oli üsna lihtne. See ütles otse välja, et rahandusministeeriumi prognoos on bluff, kuna ei võta arvesse tegelikke otsuseid ja sündmusi.
Kui EKRE oli valitsuses ja mina olin rahandusminister, siis ei võtnud prognoosijad arvesse juba seadusena vastu võetud pensionireformi mõju eelarvele, sest asi oli kohtus vaidlustatud. Ühtlasi ennustati madalamat majanduskasvu ja suuremat inflatsiooni, kui tegelikult tuli. Selle tulemusena tekkis “prognoosi” põhjal valitsusele ette antud eelarve laekumistesse sadades miljonites eurodes vähem tulu ja oluliselt suurem kulu.
Nii sai käibele lasta tabeli, kus neid trende nelja aasta peale ekstrapoleerides oli Excelis all paremas nurgas ligemale miljardi eurona miinus. Sellest miinusest rääkisid Kaja Kallas, Keit Pentus-Rosimannus ja Jürgen Ligi söögi alla ja söögi peale. Ainult et prognoos oli väga suure kaarega vale, majanduskasv oli tegelikult parem, eelarvelaekumised samuti ning lõpuks oli tegelik miinus hoopis väiksem, kui ennustus lubas.
Ent refikatele oli antud malakas, millega EKRE-t ja mind peksta. Ühtlasi oli Jüri Ratase valitsusele ette pandud eelarveraam, milles justkui mingit vaba raha ei olnud ühegi poliitilise lubaduse täitmiseks. Lihtne!
Nüüd on huvitaval kombel juhtunud täpselt vastupidine asi. Rahadusministeerium teeb prognoosi, mis näitab inflatsiooni naeruväärselt väiksena ja majanduskasvu absurdselt optimistlikuna. Tänu sellisele suurepärasele optimistlikule prognoosile on Kaja Kallasel järgmise nelja aasta eelarvestrateegias väga ilusad eelarvedefitsiidi ja võlakoormuse kasvu numbrid. Ent mis veelgi olulisem, tänu sellele saab teeselda, et järgmise aasta eelarves on raha rohkem, kui tegelikult on. Kuna inflatsiooni prognoositakse jaburalt madalana, saab sadades miljonites vähem panna eelarves neile ridadele, mis on seotud inflatsiooniga. Näiteks pensionite real “säästetakse” niimoodi vast sada miljonit. Ja kuna majanduskasvu ennustatakse siiski plussiga, siis saab planeerida sadades miljonites suuremat maksulaekumist, kui reaalselt tuleb. Selle tegelikult olematu rahaga saab siis mõnusasti enne valimisi rahvale “kingitusi” teha.
Praktiline elu läheb muidugi oma rada. Inflatsioon tuleb suurem ja majanduskasv väiksem, kui Kajal ja Keidul valimislubaduste rahastamiseks vaja on ja tulemuseks on, et pärast valimisi on eelarves suur miinus ning öeldakse küüniliselt, et ups, prognoos eksis, tegelikult on olukord palju hullem, meil ei jää nüüd midagi muud üle, kui hakata makse tõstma ja toetusi vähendama. Aga siis on juba valimised läbi ja kõik prognoosid unustatud.
Kritiseerisin kevadel üsna teravalt Eesti Panga prognoosi, mis oli lihtsalt fantaasia valdkonnast. Kes vähegi viitsib, võib minna nende rõõsasid numbreid huumori mõttes tagantjärele vaatama. Minu põhikriitika oli, et prognoosijad kaotavad oma tõsiseltvõetavuse, kui nende prognooside peamine läbiv joon on, et sõltuvalt sellest, kes parajasti valitsuses on, näitavad nad numbreid kas palju paremate või palju halvematena, kui need tegelikult on. Selliste prognoosidega ja selliste prognoosijatega pole midagi peale hakata, viska seale…
Martin Helme
EKRE esimees