Martin Helme: „Näitasime, et valitsuses on võimalik seista eesti inimeste ja omariikluse eest“

Arvamus, Intervjuu,
- Updated
EKRE esimees Martin Helme.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tõestas kahe valitsuses oldud aasta jooksul, et on partei, kes ei reeda oma väärtusi ja põhimõtteid ning viib ka marulise vastutöö kiuste ellu oma valijatele antud lubadusi, ütleb EKRE esimees Martin Helme, kes räägib avameelselt valitsuse vahetuse tagamaadest, suhetest koalitsioonipartnerite Keskerakonna ja Isamaaga, EKRE olulisematest saavutustest ning erakonna edasistest plaanidest olukorras, kus võimule on tõusnud taasiseseisvusaja kõige vasakpoolsem, Brüsseli-meelsem ja korruptiivsema minevikuga valitsus.

Võimupööre on toimunud ja mõlemad rahvuslikud erakonnad on võimult tõrjutud. Mis 13. jaanuaril ikkagi toimus?

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Valitsuse vahetumisest rääkides on kõige olulisem mõista selle tegelikku põhjust. Tegelik põhjus oli Keskerakonna soovimatus toetada abielureferendumit. Nad olid selle nimel valmis loobuma peaministri kohast ja reetma oma senised koalitsioonikaaslased. Prokuratuuri ja Kapo ühisoperatsioon oli loomulikult ajastatud teadlikult ja täpselt poliitilise protsessi mõjutamiseks ning saavutati täpselt see, mida sooviti.

Tegemist oli topelt võika sündmusega. Esiteks nägime, kuidas uurimisorganid tegelesid mitte lihtsalt poliitikaga, vaid vahetasidki välja Eesti valitsuse. Teiseks nägime, et seni pimesikku mänginud Keskerakond tuli lõplikult kapist välja ja positsioneeris end homoliikumise liitlasena. Me teame, et seda nõudsid neilt ka teised liberaalsed parteid Euroopas, teame sedagi, et vaid mõned päevad varem käis Keskerakonnale sõnu peale lugemas nende endine juhtliige, Euroopa Komisjoni volinik Kadri Simson. Seega on kogu asjal juures ka väga halb hõng selles osas, et Eesti valitsus vahetus välise surve tõttu.

Kuidas sellesse punkti jõuti?

Pinged valitsuses kasvasid juba mõnda aega. Me jõudsime oma valimislubaduste elluviimisega liiga kaugele. Koalitsioonikaaslased, eelkõige Keskerakond, ei tahtnud kuidagi täita koalitsioonilepingu neid punkte, mis olid olulised meile. Peamisteks tüliküsimusteks olid immigratsiooniteemad ning abielureferendum, laiemalt referendumi teema üldse. Meile ei öeldud muidugi otse näkku, et ei olda nõus kokkuleppeid täitma, pigem käis pidev venitamine, vabanduste otsimine, ärahiilimine.

Üks oluline viis, kuidas hoiduti meie asjadega edasi liikumisest oli absurdsete teemade skandaaliks puhumine, et saaks meile rääkida, kuidas mitte kuidagi ei saa sisuliste asjadega tegeleda, sest me olevat jälle mingi jama kokku keeranud. Tegelikult on selge, et jamasid otsisid ja suurendasid nad ise, sest nad otsisid pidevalt põhjust, miks meid reeta.

Lisaks abielureferendumile on valitsuse lagunemisel veel paar tähtsat põhjust. Me jõudsime kriitilisse faasi e-valimiste auditeerimisega. Veel mõned kuud ja me oleks saanud selle tõesti pulkadeks lahti võtta, nii nagu lubasime. Rahvusvaheline hange sõltumatu välismaise firma leidmiseks on välja kuulutatud, saab näha, kuidas uus valitsus sellega nüüd edasi liigub.

Samuti oli meil kriitilises faasis Estonia uurimine. Olime kokku leppinud kuidas, mida ja millal me teeme ja sellegi, kes seda uurimist juhib. See oleks tõesti saanud tulla aus, avatud ja sisuline uurimine. Ma kardan, et nüüd vajub asi ära.

Kolmas teema on loomulikult rahapesu uurimine. Siingi oleme jõudnud USA advokaadibüroo abiga väga oluliste vilepuhujateni, kes andsid väärtuslikke tunnistusi ja isegi dokumente. Tõsi, mitte meile, vaid ameeriklastele. Meie prokuratuur ei ole nende inimeste vastu seni huvi tundnud.

Kõik kokku tekitas tausta, kus jõud, kes on aastaid üritanud meid palavikuliselt võimust eemal hoida ja kes kaks aastat meie tööd valitsuses takistasid ning meievastaseid laimukampaaniaid käivitasid, pidid tegutsema. Nad tegid seda eriti jõhkral viisil, kasutades ära uurimisorganeid.

Kas keegi mõjutas rahandusministrit tegema kinnisvaraprojektile Porto Franco soodsat otsust?

Ei, loomulikult mitte. Tuleb selgitada, et KredEx ei ole mitte minu, vaid ettevõtlusministri alluvuses. Sellel asutusel on oma nõukogu ja juhatus, kes tegelevad sisuliselt igapäevaste otsustega. Minu peamine ülesanne rahandusministrina oli tagada, et KredExil on olemas eelarvelised vahendid ettevõtluse toetamiseks. Meie erakonna, ja tegelikult kogu valitsuse soov oli, et KredEx aitaks võimalikult paljusid võimalikult soodsatel tingimustel. Me nõudsime korduvalt, et KredEx annaks laene turuhinnast soodsamalt, sest koroonakriisi tipus olid pankade tingimused mõistusevastaselt kallid. Minu ja paljude teiste ministrite seisukoht oli, et mida rohkem Eesti ettevõtteid me saame aidata, seda parem. Kersti Krachtil ei olnud ligilähedaltki sellist mõju minu otsuste üle, ammugi mitte KredExi nõukogu või valitsuse otsuste üle, et ta oleks saanud seda kõike mõjutada.

Kaks aastat tagasi uskusid vähesed, et vanad erakonnad kutsuvad EKRE-t endaga koos valitsema. Ometi Keskerakond seda tegi. Kas tagantjärele vaadates oleks juba siis võinud kutse tagasi lükata ja opositsiooni jääda?

Kindlasti mitte! Me oleme saanud teha kaks aastat Eesti heaks väga palju. Me oleme viinud ellu paljud oma valimislubadused. Me oleme suutnud hoida ära tohutu suure hulga rumalusi või ka kahjulikke asju. Lisaks oleme saanud väga suure kogemuse valitsuse töös, meie inimesed on ministeeriumites omandanud tohutu teadmiste ja oskuste pagasi. Kõik see teeb meid erakonnana palju targemaks ja tugevamaks.

Aga tõepoolest! Keegi ei uskunud enne valimisi, et me saame valitsusse, ometi me saime! Keegi ei uskunud, et see valitsus nii kaua püsib, aga näe, püsis! Seega ei ole mingit mõtet võtta tõsiselt jutte, nagu oleks me nüüd elu lõpuni opositsioonipartei, kes midagi muuta ei saa. Ka seekord ei võetud meid ju valitsusse selle pärast, et me nii kenad inimesed oleme, vaid ikka seetõttu, et meie abiga said ka teised oma eesmärke täita.

Mis kõige tähtsam: me näitasime, et Eestit on võimalik valitseda teistmoodi, valitseda nii, et seistakse eesti inimeste ja Eesti omariikluse eest. Me näitasime, et oleme partei, kes ei mugandu ka valitsuses olles ega reeda oma väärtusi ning põhimõtteid lihtsalt sellepärast, et nii on mugavam. Me näitasime, et peenhäälestuse, korruptsiooni ja lõputu liberaalse programmiga ei pea leppima, saab ka teisiti.

Opositsioon ja meedia andsid iga päeva EKRE pihta turmtuld. Kuidas õnnestus EKRE ministritel selle pinge all tööd teha? Kui palju oli neid murdepunkte, kus tundus, et enam edasi ei saa?

Nii karmi peksu pole Eestis kellegi teise turjal mitte kunagi tehtud. Sellega harjus ära, aga eks see oli kurnav. Kõige rohkem tegi meelehärmi, et pidevate valede ja välja mõeldud skandaalide tõttu ei paistnud välja need head ja õiged asjad, mida me valitsuses tegime. Me hoiatasime koalitsioonikaaslasi mitmel korral, et kui me ei saa ellu viia asju, milles oleme kokku leppinud, siis meil kaob huvi valitsuses olemise vastu ära. See oli ainus viis, millega sundisime neid edasi liikuma meile oluliste teemadega. Samas ei tekkinud kogu aja jooksul kordagi sellist tunnet, et enam ei jõua või ei taha. Mul oli ja on siht kogu aeg silme ees: pressida edasi, viia ellu meie poliitikat. Nii kaua kui võimalik tuleb lihtsalt edasi rühkida, ükskõik, millised rünnakud parajasti käimas on.

Kui palju oli kahe aasta jooksul EKRE ministritele lõksude seadmist, meelehea pakkumist, töö takistamist vms?

Oli omajagu. Minu juures käidi küll otse küll kaude, saadeti sõnumeid vahendajate kaudu, et „tahaksime toetada, aga meil on mure…“. Väga sageli oli see toetuse pakkumine seotud jutuga, et riik võiks eelarvest seda või teist asja rahastada, ehk siis küsiti võõrast, maksumaksja raha ja pakuti selle eest toetust erakonnale.

Minu vastus oli alati üks: kui keegi soovib erakonda maailmvaatelisel põhjusel toetada, siis meie kontonumber on kodulehel üleval. Ma keeldusin ise neil teemadel edasi arutamast, samuti teavad erakonnas kõik, et ma ei luba kellelgi selliseid vestlusi pidada. Muide, pakuti välja igasugu huvitavaid skeeme, kuidas soovitakse toetada nii, et annetus ei tuleks mitte erakonnale, vaid liiguks kuidagi teisiti. Selles mõttes on Kersti Krachtile esitatud kahtlustus väga sarnases võtmes ja minu hinnangul oli tegemist lõksuga.

Kuidas iseloomustate oma partnereid Keskerakonda ja Isamaad? Kui raske või kerge oli EKRE programmi ellu viia?

Üldiselt saan meie koostööle panna siiski positiivse hinde, me tegime siiski palju asju koos ära. Inimlikul tasandil oli meil väga hea läbisaamine, saime alati rääkida otse ja lahtise tekstiga.

Isamaaga ei vaielnud me pea kunagi maailmavaatelistel teemadel, vaidluskohad – ja kohati väga suured – olid raha teemadel ja ka personali teemadel, näiteks Lavly Perlingu töö osas. Samuti oli Isamaa puhul pidev probleem nende erakonnas keevad draamad; neil on fraktsioonis seltskond, kes suhtus meisse vaenulikult. Nad tegid elu keeruliseks erakonna juhtkonnal, kes siis omakorda tegi elu keeruliseks koalitsioonis sellega, et ütles, kuidas nad ei saa ühele või teisele asjale oma fraktsiooni toetust taha.

Keskerakonnaga olid meil vaidlused, aga peamiselt maailmavaatelised. Kõige suuremad kokkupõrked olid Tanel Kiigega, kes ongi veendunud homoagenda eestvedaja ja ajab seda joont väga agressiivselt. Samuti Mailis Repsiga, kes võitles igal võimalikul moel vastu meie tegevusele immigratsiooni piiramisel. Ka euroliidu teemadel oli meil pidevalt väga raske kokku leppida, sest meie nõudsime, et tuleb seista Eesti huvide eest, Keskerakonnale meeldib aga kõik, mis tuleb Brüsselist, olgu see roheline või lilla.

Eks koalitsioonis tulebki leppida, et eri erakondadel on eri huvid ja väärtused ning kõike teha ei saa. Just sellepärast sõlmitaksegi kõigepealt koalitsioonileping, et panna paika, mis on ühisosa ja mis jäetakse ootama teistsuguseid partnereid või jõuvahekordi. Meie peamine probleem oligi, et need meie asjad, milles olime kokku leppinud, ei tahtnud kuidagi edeneda.

Mis olid teie meelest EKRE suurimad saavutused?

Saavutusi on palju. Me näitasime end erakonnana, kes täidab lubadusi ja ei soinistu. Täidetud lubadustest olulisemad on maksualandused, pensionitõus, piiriehituse alustamine ja piirivalve taastamine, samuti immigratsioonireeglite karmistamine. Täitsime ka lubaduse hakata ehitama 4-realisi maanteid ja toetama rohkem maapiirkondi, tegime odavamaks elektri, tugevdasime riigikaitset, toetasime põllumajandust ja aitasime kodumaist ettevõtlust.

Kahtlemata oli suur saavutus see, et koroonakriisi puhkedes tuli riik inimestele ja ettevõtetele appi, sellega saavutasime, et Eesti on Euroopas üks väiksema majanduslangusega riik ja ka koroonapiirangud on olnud parasjagu nii piisavad, et surmade arv on üks maailma madalamaid.

Tähtis on ka see, et hoidsime ära palju halbu asju. Me ei olnud nõus seadma Eestile võimatuid ja meie inimestele kahjulikke kliimaeesmärke, me ei olnud nõus üle-euroopaliste maksudega, me ei olnud nõus vihakõne seadusega ega sellega, et immigratsiooni- ja asüülipoliitika läheb liikmesriikidelt üle Brüsselile.

Loomulikult ei lasknud me edasi liikuda homoparaadil, vaid kirjutasime nende eesmärke välja arengukavadest ja kus vähegi võimalik ka eelarvest. Kardan, et nüüd, mil me enam valitsuses ei ole, pääsevad kõik need asjad nagu paisu tagant välja. Seisime vastu ka massiimmigratsioonile ida poolt, vene keele hiilivale riigikeelestumisele, ülikoolide hiilivale ingliskeelestumisele.

Mis hakkab saama nüüd, kui valitsuse moodustavad Reformierakond ja Keskerakond ehk kaks kõige värvikama korruptsioonipagasiga erakonda?

Me saame kogu taasiseseisvusaja kõige vasakpoolsema ja liberaalsema valitsuse. Jah, ka kõige enamate korruptsiooniskandaalidega määritud valitsuse. Ja kõige venemeelsema. Need muudatusettepanekud, mis Reformierakond abielureferendumi takistamiseks välja käis, annavad silmad ette isegi Keskerakonna kõige Moskva-meelsematele inimestele.

Samal ajal tuli nüüd võimule valitsus, kellele ei lähe vähimalgi määral korda Eesti kui rahvusriik või Eesti Vabariigi suveräänsus. Me peame astuma väga südilt vastu vasakpoolsele totalitarismile, mida uus vasakliberaalne valitsus endastmõistetavusega juurutama hakkab. Meid on Eestile väga vaja, sest me oleme ainus reaalne jõud, kes tahab ja suudab seista meie rahva, keele ja kultuuri eest, aga ka meie majandusliku heaolu eest.

Milline on EKRE tegevusplaan opositsioonis? Senine opositsioon paistis silma plakatite, paugutamiste, sõnumitega särkidel, riigivaenulike küsimuste ja parandusettepanekutega, räuskamisega jne.

Opositsioonis olemine on meile tuttav. Pole kahtlust, et me saame olema hoopis sisukam ja samas palju teravam, kui oli Reformierakond. Me ei kavatse tegeleda hüsteeritsemise ja lahmimisega, vaid uue valitsuse vigade, eksimuste ja vale poliitika väljatoomisega ning parema alternatiivi pakkumisega.

Me hakkame rääkima mitte ainult oma valijatega, vaid ka koalitsiooni moodustavate erakondade valijatega. Eesti väärib paremat kui see, mida pakkus Reformierakond opositsioonis või mida kaks liberaalset erakonda hakkavad pakkuma koalitsioonis. Meie ülesanne on inimesi veenda, et EKRE on kõige võimekam erakond Eestis.

EKRE on kõige kiiremini kasvav Eesti erakond juba mitu viimast aastat. Mis on selle põhjus?

Jah, meil on toimunud pidev liikmete kasv viimased neli või viis aastat. Pärast valitsuse kukutamist on olnud taas plahvatuslik liikmeskonna kasv. Inimesed näevad meis jõudu, kes tahab teha asju Eestis teistmoodi, tahab olla rahvaga samal poolel, on selge jutuga ja sirge seljaga. Inimesed loodavad meie peale. Ühtlasi on piisavalt ka selliseid inimesi, kes on aru saanud, et kui tahta midagi muuta, siis tuleb anda oma panus. Liitumine erakonnaga, kes seisab sinu väärtuste eest, on just sellise panuse andmine.

Oleme praegu suuruselt kolmas erakond. Liigume selles suunas, et meist saaks suurim. See ei juhtu korraga ega üleöö, polegi tarvis – erakond peab suutma kaasata uued inimesed organisatsiooni loomulikul moel.

Mis seisus Eesti rahanduse oma järeltulijale jätad?

Mul on hirmus kahju, et ei saanud järgmise aasta eelarvet tegema hakata. Jõudsin kahe aasta jooksul teha kolm eelarvet ja esimest tuli tegema hakata kohe, kui ametisse sain. Eelmine valitsus oli ülekulutanud ja alustada tuli aukude lappimisest. Saime sellega hakkama ja samal ajal suutsime langetada alkoholiaktsiisi, tõsta pensioneid ja politseinike ning õpetajate palku. Teine ja kolmas eelarve olid mõlemad koroonakriisi eelarved.

Nüüd oleks saanud teha eelarvet, mis lähtub meie enda varasematest otsustest, toetub meie enda poolt suunatud majanduse olukorrale ja kus oleks olnud abiks arvestatav kogemus. Kahjuks jääb see ära. Samas on mul süda rahul, sest hoolimata hirmsast kriitikast opositsiooni poolt, pärandan ma järeltulijale heas seisus eelarve ja heas seisus majanduse. Kas nad sellega midagi mõistlikku peale oskavad hakata või asuvad jälle maksutõusudega majandust tapma, saame näha juba üsna varsti.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused