11.03.2021
Neljarealine maantee
Reformierakonna otsus loobuda neljarealiste põhimaanteede kiirest väljaehitamisest näitab, et uuel valitsusel ei ole mingit regionaalpoliitikat ega majanduspoliitikat. On lihtsalt vimm eelmise valitsuse ettevõtmiste suhtes, mille sõgeda tühistamisega tegelikult karistatakse Eesti inimesi.
Kui ma kahe aasta eest rahandusministrina tööle asusin, võtsin eesmärgiks ehitada kiiresti välja neljarealised maanteed Tallinna-Pärnu, Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva suunal. Kiirteed on majanduslikult kasulikud ja regionaalpoliitiliselt vajalikud. Nad teevad vahemaad väiksemaks, võimaldades inimestel ja kaupadel kiiremini ning odavamalt liikuda. Kiirteed vähendavad drastiliselt liiklusõnnetusi, säästes ühiskonnale väga palju raha ja hoides meie niigi väheseid inimelusid. Ning loomulikult elavdab tee-ehitus majandust, pakkudes tööhõivet. Infrastruktuuri pandud raha pole kulu, vaid investeering, mis loob töökohti, tõstab riigi konkurentsivõimet, teeb meie inimesed rikkamaks ja aitab edendada maaelu.
Kuna 2019. aastal riigieelarves teede väljaehitamiseks raha nappis, leidsime teise võimaluse, mida paljud Euroopa riigid on teede ja muu infrastruktuuri väljaehitamisel korduvalt kasutanud – selleks on PPP (public private partnership) ehk era- ja avaliku sektori koostöö. Sellise formaadiga saab suured magistraalid neljarealiseks ehitada peaaegu poole kiiremini võrreldes tavapärase riigieelarvelise rahastusega.
Erapartner projekteerib, ehitab ning hooldab teelõiku, finantseerides kõik tööd ise, avalik sektor aga maksab erapartnerile selle eest, et 2+2 tee oleks avalikult kasutatav. Nii ei pea riik ehitamiseks korraga suurt laenu võtma, vaid saab neljarealised teed kiiresti valmis erasektori rahaga, makstes selle eest kokkulepitud aja jooksul iga-aastast tasu. Perioodi lõpul tuleb tee riigi omandisse.
Me tegime ära väga mahuka eeltöö, et suurendada riigi valikuvõimalusi nii ehitustehnoloogiliselt kui rahastamise osas. Külastasin isiklikult 2019. aasta suvel Saksmaad ja Austriat, et PPP kasutusvõimalustega tutvuda. Pilootprojekti hanke – Libatse-Nurme lõik Tallinna-Pärnu maanteel – kuulutasime välja mullu sügisel.
Selle töö viskab Reformierakonna-Keskerakonna valitsus nüüd elegantse liigutusega prügikasti koos tehtud kuludega. Seejuures kaasneb prügikasti heitmisega inimestele näkku valetamine.
Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus teatas hiljuti, et PPP olevat kaks korda kallim kui tavaline ehitamine. Ta tõi näiteks, et kui viimane 22 km pikkune Tartu maantee neljarajalise tee lõik maksis riigile 88 miljonit, siis Libatse-Nurme 21,6 km pikkune lõik läheks PPP-na maksma 195 miljonit eurot. See on küüniline ja alatu manipulatsioon numbritega, et Eesti inimesi eksitada.
Tartu maantee lõigu puhul räägib Pentus-Rosimannus ainult ehitushinnast, aga PPP sama pika Pärnu lõigu puhul sisaldub hinnas ka 23 aastat hooldust. Teisisõnu, minister võrdleb täiesti erinevaid asju. Kusjuures, Libatse-Nurme lõigu hinnangus unustas esimene ekspertiis diskonteerida summasid ehk jättis inflatsiooni sisse arvutamata. Selle vea avastasime me rahandusministeeriumis ning tellisime teisese hinnangu, mis näitas tükk maad soodsamat prognoosi. Kui me arvestame PPP maksed õige diskontomääraga, väheneb summa tänasestes hindades 33 miljonit. Kui riigipoolsele ehitusele lisada järgneva 23 aasta hoolduskulud, kasvab kulu enam kui 16 miljonit. Kui lisame arvutusele selle, et kiirmaantee saaks PPP skeemi puhul valmis mitmeid aastaid varem, saab Eesti selleks oluliselt rohkem sotsiaalmajandusliku kasu, ja see muudab juba PPP variandi aeglasest, riigi ehitatud ja hooldatud variandist soodsamaks.
Mis saab Eesti tee-ehitusest praeguse valitsuse all? Kuigi valitsus kuulutab, et nad siiski plaanivad Tallinna-Tartu ja Tallinna-Pärnu maanteede väljaehitamist neljarealistena, on need kõigest tühjad sõnad.
Kui me PPP-d ei kasuta, on maanteede kiireks väljaehitamiseks kaks võimalust. Esimene variant on võtta suurelt laenu ja ehitada 50-100 kilomeetrit aastas. Koroonakriisi tõttu ei kehti Euroopa Liidus eelarvereeglid, mis võimaldab Eesti riigil laenu võtta nii, nagu me ise õigeks peame, mitte nii, nagu Brüssel meile kvooti arvutab. Lähiaastatel saaksime maanteid soovi korral ehitada ka laenuga. See tähendab, et teed saaksid valmis umbes viie-kuue aastaga. Kuni 100 kilomeetrit aastas ei aja ka veel meie ehitusvõimsusi umbe.
Ent laenu me vaevalt võtame, sest Reformierakond rääkis opositsioonis tuliselt, kuidas valitsus poleks tohtinud laenu võtta isegi mitte majanduse käigushoidmiseks ja koroonakahjude leevendamiseks. Ka praegu valitsuses olles on nii peaminister Kallas kui rahandusminister Pentus-Rosimannus laenuga riigi arendamise tulised vastased.
Teine võimalus on ehitada maanteid palju aeglasemas tempos, avades iga paari aasta tagant 20 kilomeetrise jupi, nagu seni.
Arvestades, et Reformierakond ei ole regionaalset arengut ja liiklusohutust kunagi tähtsaks pidanud, jätkub väga suure tõenäosusega 20 km kaupa ehitamine.
Meenutagem, et 2019. aasta 23. septembril Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil, kus arutati PPP võimalusi ja kogemusi maanteede ehitamisel, kommenteeris Jürgen Ligi teede võimalikku väljaehitamist lähiaastatel järgmiselt: „Seda ei ole vaja ei Eesti majandusel, transpordil ega Eesti loodusel.“ Teisisõnu, Reformierakonnale sobib, kui meie põhimaanteed ei saa valmis enne kui paarikümne aasta pärast.
Suuremale osale Eesti inimestest, kaasa arvatud EKRE-le, see ei sobi. Uuringufirma Norstat viis läinud aasta sügisel läbi küsitluse, mille järgi pidas 63 protsenti vastajatest riiklikult oluliseks, et kolm põhimaanteed ehitataks neljarealiseks järgmise kümne aastaga.
Seepärast kutsun inimesi üles mitte leppima Reformierakondliku stagnatsiooni naasmisega Eest poliitikasse. Ärge hoidke oma rahulolematust vaka alla, vaid avaldage oma rahvasaadikutele ja valitsusele survet, et saaksime turvalised ja maaelu edendavad maanteed varem kui ühe inimpõlve pärast.
Martin Helme
EKRE esimees