29.02.2024
Martin Helme
Poola presidendi Andrej Duda sõnul oli Esmaspäeval Pariisi kohtumisel “kõige tulisem arutelu selle ümber, kas tuua Ukrainasse vägesid” ja “selles küsimuses ei jõutud kokkuleppele”. Oot-oot, aga Kaja Kallas ütles, et NATO riikide vägede saatmine Ukrainasse “ei ole teema” ja et ilmselt läks see jutt kuidagi “tõlkes kaduma”.
Kes siis inglise keelest aru ei saa? Kas Duda, Kaja Kallas või Macron? Ja kuidas saab öelda, et see ei ole teema, kui teiste riikide peaministrid (Fico ja Scholtz) ja presidendid (Duda ja Macron) selgelt rääkisid, kuidas see just oli kõige suurem vaidlusteema? Tekib küsimus, millisel koosolekul nemad siis olid, kas mingil muul, kui Kaja Kallas? Või on pigem nii, et meie peaminister jälle valetab Eesti avalikkusele nagu tal kombeks?
Minu meelest tuleb siin väga tähelepanelik olla kogu selle keerutava retoorika juures, nagu poleks asi praegu aktuaalne, kuna Ukraina pole NATO või Euroopa Liidu riikide maavägesid palunud. See vihjab justkui, et kui palub, siis saadame. Või vähemalt arutame. Kategooriliselt ei nõustu!
Praegusel arutelul on kaks peamist murdepunkti. Esiteks, nüüd on reaalsus kätte jõudnud. Üks asi on panna endale lindike kummis rinda ja olla maru kõva sõjaprintsess sõjas, mis on kaugel ja kus surevad teised. Teine asi on reaalselt seista silmitsi eesti poiste surma saatmisega.
Igaüks, kes on viimased kaks aastat vastu rinda tagunud, peab endalt küsima, kas ta oma poja, oma venna, oma isa on valmis Donbassi surema saatma. Kõik, kes vastavad jaatavalt, peaks viivitamatult istuma bussi ja sõitma Ukrainasse ning liituma ise vabatahtlike üksustega seal, mitte mängima teiste inimeste eludega.
Teine teema, kus reaalsus kohale jõudis, puudutab juttu, et see on meie sõda ka. Tegelikult, siiani pole olnud, nüüd võib tõesti väga kiiresti selleks muutuda. Kui me nüüd oma hulluses ise Venemaaga sõda alustame, siis tõmbame me ise kaela eesti rahva hävitamise.
Jah, Venemaa võib meid rünnata nagunii, seda me ei kontrolli. Nii, nagu me ei kontrolli Saksa, Prantsuse, Briti, Ameerika poliitilisi valikuid. Meie saame kontrollida oma valikuid. Meie valik peaks olema võimalikult kiiresti tugevdada enda kaitset, et vajadusel kaitsta oma kodumaad. See tähendab ka seda, et me ei anna ära relvi, ei anna ära laskemoona, ei saada riigist välja oma sõdureid. Seda tehku teised, suured riigid, kellel puudub piir Venemaaga!
Martin Helme, EKRE esimees