Märtsiküüditamise aastapäeval tuleb tõdeda, et eestlaste vaimne küüditamine jätkub

25. märts on eesti rahvale traagiline päev, mil täna 75 aastat tagasi küüditati teadaolevatel andmetel Eestist 20 702 inimest (nendest 49,4% naised, 29,8% lapsed ja 20,8% mehed), kellest Siberis hukkus ligikaudu 3000 inimest. Sama võeti ette ka Lätis ja Leedus.

Seda kuritegu koos juuniküüditamisega 1941. aastal saab vaadata mitmest aspektist. Esiteks likvideeris okupant annekteeritud maa omariiklust ehk hävitas eliidi kui riigi esindaja. Teiseks oli see samm suunatud genotsiid eestlaste kui rahvuse vastu ja kolmandaks, küüditamisega kõrvaldati üks omanike kiht.

Praegu teeb Nõukogude Liidu ja stalinismi õigusjärglane Venemaa seda sama, küüditamise näiteks on Mariupoli elanikud ja eriti ukraina lapsed, kes viidi Venemaale. Impeerium on olnud küüditaja läbi ajaloo.

Mineviku karmide meenutuste taustal ei saa jätta märkimata seda, et lisaks Kremlist tulevale uute küüditamiste ohule on eesti rahvas teistpidigi sihikul, sest tänased liberaalsed-vasakpoolsed võimulolijad korraldavad eestlaste vaimset küüditamist – seda teevad “omad” omas riigis, mitte okupandid.

Eesti keel küüditatakse eestlaste kodumaa avalikust ruumist minema ning selle asemele tuleb jõuliselt okupant-küüditaja keel. Liberaalide valitsus justkui küüditab eestlasi kolmandat korda, surudes nad Eesti ühiskonnas tahaplaanile ja lubades siia ohtralt võõraid, kes lahustaks põlisrahva. Hävitatakse eestlaste eluallikas, Eesti küla- ja maaelu, riikliku poliitika tõttu langeb katastroofiliselt eesti rahva sündimus, lasterikastelt peredelt võeti just raha ära ning riiklik ideoloogia soodustab igati viljatuid seksuaalkõrvalekaldeid.

1949. aasta küüditamise eesmärgiks oli ka lõhkude talumajandus ja suunata rahvas kollektiivmajanditesse ehk hävitada eraomand. Sama jätkub praegugi, kui Kaja Kallase valitsus on asunud bolševistlikult maksustama eraomandit, sealhulgas autosid ning valitsusele sekundeeriv ettevõtja Tiit Pruuli soovitab koguni koerad maksustada.

Omamoodi küüditamine toimus ka nn masu ajal, kui Reformierakonna ja Andrus Ansipi poliitika tulemusel lahkus Eestist 50 000-70 000 eestlast ning suurem osa neist ongi võõrsile, eriti Soome jäänud. Küüditamine on ka Eesti muutmine rahvusriigist Brüsselile alluvaks europrovintsiks.

Täna möödub 75 aastat märtsiküüditamisest ja Eesti pealinna tänavatel on enamkuuldavam vene keel, küüditaja-okupant aga redutab võimuliidu kaitse all Kaitseväe kalmistul, kuigi rahvusmeelseim poliitiline jõud nõudis selle ärakoristamist. Ja eestlaste vaimne küüditamine aina jätkub.

Laulva revolutsiooni päevil ei tahtnud me midagi sellest, mis täna Eestis toimub: ei venestamise jätkamist, ei võimu loovutamist uude välispealinna, ei võõraste ideoloogiate sissevedu, ei Eesti pinna segisonkimist – kui kaua siin veel küüditamiste valusat õppetundi riiklikult meeles hoitakse? Sest Saksa mundris Eesti sõjameeste kangelasteod 1944. aastal on riigi poolt juba unustatud, küll aga püsib pronkssõdur.

Kui paljud neist, kes 1949. aastal Siberisse viidi ja sealt siiski naasesid, võiksid öelda, et tänane Eesti on just see, millisest nad rasketel aegadel unistasid? See eestlust hülgav ja rahvast maksustav Eesti…

Uued Uudised