09.03.2021
Täna mälestatakse küüditatuid
Täna möödub 77 aastat märtsipommitamisest 1944. aastal, mil “punakotkad” hävitasid suure osa ajaloolisest Eesti pealinnast.
Tallinnale oli toimunud juba mitu õhurünnakut, kuid 1944. aasta 9. ja 10. märtsi omad olid neist suurimad. Pommitamiste tagajärjel hukkus ametlike teadete kohaselt 757 inimest (586 tsiviili, 50 sõjaväelast ja 121 sõjavangi), 213 said raskeid ja 446 inimest kergeid haavu. Umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta, kirjutab Vikipeedia.
Hävis 1549 ja sai kannatada 3350 hoonet, mis kokku moodustas ligi 30% Eesti pealinna elamispinnast. Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus. Maha põles eestluse sümboli tähendust omav Estonia teatrimaja, kus just enne pommirünnaku algust oli alanud balletietendus “Kratt”. Süttis Tallinna Niguliste kirik, vaekoda Raekoja platsil ja hulk teisi ehitusmälestisi, hävis ka Tallinna ajalooline sünagoogi hoone Maakri tänaval.
Pommitati ka teisi linnu, eriti rängalt sai kannatada Narva.
Tähelepanuväärne on see, et kuigi Teise maailmasõja käigus hävitasid Euroopa linnu massipommitamistega ka liitlased ja Saksamaa, andis Eestis ainsana sellise hoobi tsiviilelanikkonna pihta idanaabri Punaarmee.
Sellest traagilisest ajaloosündmusest on palju õppida ka päevapoliitilises käsitluses. Nimelt jagavad president Kaljulaid, Kaja Kallas ja Reformierakond, Kristina Kallas ja Eesti 200, samuti “parempoolne” Siim Kiisler ja sotsid eestlust igale soovijale ja kinnitavad, et eestlane võib olla igaüks.
Eestlast aga eristab kõigist teistest, eriti aga siinsest venekeelsest elanikkonnast see, et meie ei hakka kunagi ajalugu teistmoodi vaatama – Tallinna märtsipommitamine ja küüditamised on need valupunktid, mis jäävad igavesti eestlaste südametesse kui idast lähtunud tapatöö. Liberaalsed võimupoliitikud võivad eestlasteks nimetada keda tahes, aga teistele on see kas lihtsalt traagiline ajaloosündmus või tegid seda “omad”.
Kui paljud venekeelsed poliitikud võtavad 9. märtsil sõna ja mõistavad hukka Punaarmee laastamistöö? Arvatavasti mitte keegi. Sest nad ei ole eestlased ega ka saa selleks. Et mõista meie rahvakillu valu, ei aita president Kaljulaidi sõbralikust õlalepatsutamisest: “Näe, jõudsid Eestisse, oled nüüd eestlane!” Seda valu ei saa “uuseestlastele” edasi anda ja see jääbki meid eristama.
Märtsipommitamine on armistunud, kuid endiselt valus haav eestlaste südames, samasugune, nagu armeenlastel 1915. aasta genotsiid, poolakatel Katõn, juutidel holocaust, ukrainlastel holodomor ja nii edasi. Meie valu tunnetame teravalt ainult meie, eestlased, eriti siis, kui meie ajalugu kiputakse ümber kirjutama.
Igavene mälestus märtsipommitamistes hukkunutele…
Tasub meenutada sedagi, et märtsipommitamise, Eesti rahva tapmise eest andis Venemaa president Putin 2018. aastal sellele polgule “kangelasteo” eest oma ukaasiga nimetuse Tallinna polk.
