Meditsiin on vaktsiinide meeldivaks tegemisega püstihädas

Arvamus,
- Updated
©Erki Evestus
See ei ole ühestki otsast teaduspõhine lähenemine vaktsineerimisele.

Eestis käib hoogne mittevaktsineerijate demoniseerimine, mille taga on tegelikult irjalutsarite ja karmenjollerite (samuti kajakallaste ja tanelkiigede) tegemata, õigemini valesti tehtud töö – tõelises maailmas ei selgitata vaktsiinide kasutegureid mitte sildistamise, vaid teaduspõhiste faktidega.

Inimesed, kes väidavad, et on kõrgharitud, ei saa aru isegi mitte inimpsühholoogiast – kui pärast kaitsesüsti nõutakse praktiliselt kõigilt, mitte ainult tervisehäiretega inimestelt, paarikümneminutilist ootamist, et vaadata, kas vaktsiin mitte jalgu alt ei võta, ning selgituslehes on pikk nimekiri halbadest nähtudest, mis vaktsineeritut lähiajal võivad tabada, siis on loomulik, et enamiku inimeste südamesse hiilib vargsi hirm. Eriti kui kimbutavad vanadus ja kroonilised haigused.

Just seda hirmu ei ole osanud teaduslik meditsiin ja võimupoliitikud inimestest välja juurida – nad kinnitavad, eeltoodud tegevuste raames endiselt suure suuga, et vaktsiinid olevat täiesti ohutud. Keda siin vaimust vaeseks peetakse?

Hirm vaktsiinide ees ei tulnud mitte koroonaga, vaid oli juba varem tugevalt olemas, eriti seoses laste autismiga, mille üheks põhjuseks peetakse lastehalvatuse vastu vaktsineerimist – ja siin paistab silma meditsiini oskamatus oma tõdesid kommunikeerida. “Seoseid vaktsineerimise ja autismi vahel pole leitud” ei ole mingi selgitus (selline rõhuasetus vaid süvendab umbusku), inimesed ootavad kindlat vastust: “Vaktsineerimine ei põhjusta laste autismi!”

Meditsiin põhineb teadusel, teadus põhineb faktidel – ja vaktsineerimise ohutust on vaja tõestada just karmide faktidega, mida ei võta kuulda ehk ainult tõeline lamemaalane. Perearst Karmen Jolleri propaganda, mille kohaselt Jumal kiidab vaktsineerimise heaks, on tõeline umbluu ja sellise arsti koht on Peterburi nõidade covenis.

Eesti meditsiiniringkondadel on puudus tõsisest ja arusaadavast kommunikatsioonist ühiskonnaga ehk selgest ja arusaadavast selgitustööst, mille on asendanud süüdistamine ja siltide kleepimine. Eelnimetatud häda on pärit Nõukogude ajast – tollane ühiskond oli ateistlik ja vähemalt pidas ennast teaduskeskseks, kuigi Mitšurini tööd lubavad selles kahelda. Aga teaduse nimi oli tugev ja mingit kommunikeerimist polnud vaja – kui teadus ütles, siis nii oli. Selle teadmisega tänases Eestis endiselt elataksegi.

Eesti naasmisega läänemaailma aga muutus paljugi – inimesed said õiguse ise mõelda, ka valesti, arutleda, kahelda, näha alternatiivseid seisukohti. Teaduse autoriteet hakkas nõukogudeaegsest vääramatusest murenema – rohkem taheti teada “miks ja kuidas” ning teadusmaailm pidi hakkama selgitusi jagama. Kardetavasti ei ole Eesti meditsiin siiani suutnud ennast arusaadavaks teha ja loodab endiselt oma mõjuvõimsale autoriteedile, mis lubaks selgitused ära jätta. Aga see ei toimi enam.

Vahemärkusena olgu öeldud, et ka selles osas on Lääs naasmas Nõukogude ruumi, et juba on keelatud mõelda “valesti”, kahelda, diskuteerida, näha asju teisest küljest. Selle tõestuseks on ju kasvõi seesamagi vaktsiinist keeldujate demoniseerimine, mis on kujunenud rünnakuks sõna- ja südametunnistusvabaduse vastu.

Teaduslik meditsiin (ja ka poliitikud) pole suutnud ära kasutada isegi seda, et koroona on kogu maailma jaoks täiesti uus ja siiani suuresti hoomamatu nähtus, millest pole isegi päritolu kohta täpselt teada. Miks ei võiks vahel tunnistada, et me tõesti kobame veidi pimeduses ja õpime katsetuse-eksimise meetodil? Inimesed saaksid aru. Nagu ka sellest, et kiiruga valmis vorbitud vaktsiinide ohutuse suhtes pole sajaprotsendilist garantiid.

Võitlust vaktsineerimise nimel meditsiin praeguse kommunikatsiooniga kohe kindlasti ei võida. Need laksud, mis teadus saab, tulevad riburada ja süvendavad kahtlusi ning kahtlejate hulka. Iga tuntud inimene, kes on surnud pärast vaktsineerimist, on tõstnud kahtlejate hulka, sest arstid mitte ei selgita, vaid lükkavad hambad ristis ümber mistahes katse paralleele tõmmata. Kompromissitu eitamine toidab kahtlusi.

Arstidel, teadlastel ja poliitikutel on aeg jalad tagumiku alt välja tõmmata, võtta julgus kokku ja rääkida rahvaga otse ja ausalt. Irja Lutsari ja Karmen Jolleri usalduspagas aga on otsas.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused