Meditsiinidoktor Jaak Uibu: kuhu kadusid sanitaararstid ja Eesti sanitaarteenistus?

Meditsiinidoktor Jaak Uibu kirjutab sellest, et Eesti vajab tervisekaitsearste, kes on taasiseseisvusaastatel spetsialistidena unarusse jäetud.

„Sanitaarial Eestis on päris pikk ajalugu. Juba 19. sajandi lõpul loodi sanitaararstide ametikohad Tallinnas ja Tartus.  Esimene sanitaarjaam kogu Venemaal alustas tegevust 1888. aastal Tartus prof. G. Dragendorffi eestvedamisel. Enne Teist maailmasõda sanitaarkontroll ja võitlus nakkushaigustega kuulusid kohalike omavalitsuste kompetentsi (tegelesid jaoskonnaarstid ja politsei), vaid Tallinnas ja Tartus juhtisid seda tööd sanitaararstid.

Sanitaarteenistus täienes 1964-1965. aastatel 18 spetsialistiga, kes olid ettevalmistuse saanud Tartu Riiklikus Ülikoolis. See oli tänuväärt panus, sest reeglipäraselt  need arstid tulid Leningradist ja Moskvast, olid küll üsna hea ettevalmistusega. Statistikateatmiku „Eesti rahva tervis ja tervishoid 1991. aastal“ andmeil oli 1990. a. Eestis 75 epidemioloogi ja 161 hügieenikut.

Sanitaar-  ja epidemioloogijajaamades oli lubatud töötada vaid eri koolituse saanud spetsialistidel – kõrgharidusega hügieeni- ja epidemioloogiaarstidel ning arsti abidena keskeriharidusega velskritel või sanitaarvelskritel. Sotsiaalminister Toomas Vilosius kinnitas 1996. aastal arstide erialanimistu, kus hügieenikud ja epidemioloogid ühendati üheks tervisekaitse erialaks ja ametinimetusena kehtestati tervisekaitsearst.

Kogumiku  „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“ andmeil oli 1999. aastal 117 tervisekaitsearsti. Nende arv üheksakümnendate lõpul moodustas arstide üldarvust umbkaudu 3-6 % ja nende arvu muutused sarnanevad arstide üldarvu muutustele. Erinevus seisneb siiski selles, et tervise­kaitsearstide arv vähenes üheksakümnendatel aastatel enam kui poole võrra, samal ajal kui arstide üldarv vähenes vaid viiendiku võrra. 1997. aastal vähenes tervise­kaitse­arstide arv 1996. aasta­ga võrreldes rängalt – peaaegu kolmandiku võrra. Nende arvu suur kõikumine on seotud selle süsteemi reformimisega tervisekaitse­inspektsioo­niks.

Arstide järgmises 2000. a. septembris sotsiaalministri poolt kehtestatud erialanimistus ei ole enam tervisekaitsearsti eriala. Nad lakkasid olemast meditsiinitöötajad. Selline kontrrevolutsiooniline samm astuti mehaanikainseneri ettevalmistusega sotsiaalminister Eiki Nestori ja keemikust kantsler Hannes Danilovi valitsemise ajal, määruse ettevalmistamisel osalesid Eesti Arstide Liidu president Andres Lehtmets ja Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi juhataja Raul Kiivet.

„Erialanimistust välja jäänud erialadele ei toimu alates 2001. aastast residentide vastuvõttu. Tervisekaitse spetsialistide kompetentsuse pidid  tagama vastava ala magistri- ja doktoriõpe ( EPL 12. sept 2000)“. Kõik järgnevad sotsiaalministrid on töötanud epideemiavaesel ajal ja omal nahal seda vajadust ei tundnud. Kaunis ja rahulik aeg sai otsa ja koroonaviirus sadas kaela kiirkorras epidemioloogiks hakanud Tanel Kiigele, kellele hundiaugu kaevas kahekümne aasta eest eelkäija Eiki Nestor koos kantsler  Hannes Daniloviga.

Kas ikka tagavatakse ehk kas suudetakse tagada nakkushaiguste tõrjet epidemioloogia spetsialistide puudumisel? Terminoloogiline ekvilibristika ja süsteemi ümberkujundamine siin ei aita, sest epideemia jääb ikka epideemiaks ettearvamata kulu ja tagajärgedega. Oleme teinud täisringi alates sõjaeelse Eestiga – siis vastutasid nakkushaiguste tõrjel jaoskonnarstid ja politsei, nüüd  jälle  perearstid ja politsei. Asjatundjate ettevalmistuse kavandamisega tuleb alustada kohe ja lülitada nad arstide erialaregistrisse. Nende õppekorralduse väljatöötamine võtab nagunii aega ja raha. Ja selgeks vaidlemist.“