25.11.2020
Koer
Praeguse valitsuse ametisse astumisest alates ja sellele eelnenud koalitsioonikõneluste ajast on Eesti meedia käitumine võtnud kuju, millist varem pole nähtud. Seda võiks nimetada suisa süsteemseks vihakülviks, millele avas värava orastele laotud süüdistus Marti Kuusiku suhtes, kelle kohta üllitati laim sihitult täpselt ministri ametivande andmise hetkel. Teatavasti alustas kohus alles nüüd, poolteist aastat hiljem ning väidetavatest mitmest episoodist on järele jäänud vaid üks ning sealgi puudub kannatanu.
Põhimõtet, et ajakirjandus ei tohi olla valitsejate sülekoer, vaid teravate hammastega ühiskonna valvekoer, on püütud muidugi ka varem järgida, kuid viimasel ajal kaasnenud ajakirjanike ülbus, ebaviisakus ja ebaobjektiivsus ehk nende manipuleeriv kallutatus on häiriv ja tüütu. Seda mitte ainult allikateks olevate poliitikute, vaid eeskätt meediatarbijate pilgu läbi.
Esiteks. Kohati jääb mulje, et meil on liiga palju meediat ühe inimese kohta, selle väite kinnituseks passib tõsiasi, et pidevalt korduvad lehest lehte ja saatest saatesse ühed ja samad näod.
Värskeim näide on ministrikohal vangerdatud Jaak Aab. Ühe õhtu jooksul oli ta külaliseks nii ETV „Ringvaates“, Kanal2 „Reporteris“ kui ka TV3 „Seitsmestes uudistes“. Samasuguse maratoni läbis hiljuti teine minister, kelle nimeks Urmas Reinsalu. Tal oli sellevõrra kergem, et ta ei pidanud jooksma Peterburi ja Tartu maanteele, vaid ringles ETV ühest saatest teise, alustades hommikul „Terevisioonist“ ja jätkates õhtul „Ringvaate“ ning „Aktuaalse Kaameraga“. See nimekiri on lõpmatu…
Sageli on kogeda ka tõika, et mitme olulise teema juures küsitletakse nimme opositsiooni esindajat, andmata eetriaega koalitsiooniliikmele. Nii on see olnud mitmel puhul näiteks väliskomisjoni aseesimehe Marko Mihkelsoniga, kes kuulub Reformierakonda, selmet paluda kommentaari sama komisjoni esimehelt, kes on Keskerakonna liige.
Loomulikult peavadki rahva poolt valitud poliitikud meedia vahendusel rahvaga suhtlema, kuid küsimus on selles, millise tonaalsuse ja intensiivsusega seda neilt nõutakse.
Näiteks ETV õhtustele uudistele järgnev poliitsaade „Esimene stuudio“ on johtuvalt saatejuhist ja saatekülalisest kohati nii ebameeldiv ja pealetükkiv, et paljud inimesed vahetavad juba enne avakõlli kõlamist kanalit ja nii jääb toimetajate eesmärk – tuua poliitikaelu vahetult inimesteni – täitmata.
Samal ajal aga peetakse ründavat stiili ja saatekülalise halvustamist, sageli ka naeruvääristamist, täiesti loomulikuks. Konflikti eeldab näiteks „Esimese stuudio“ puhul juba stuudiokujundus, kus külaline, kelleks on tavaliselt mõni poliitik, istub saatejuhiga teine teisel pool lauda vastamisi, mitte näiteks jalg üle põlve sundimatult sohvadel vesteldes.
Eeldatakse, et poliitik, soovitatavalt minister, on valmis tulema igal hetkel iga kutse peale otsestuudiosse kohale. Kui arvestada meie kanalite rohkust, siis see pidev teletupsu roll hammustab suure augu ministri kiirest töö- või vajalikust puhkeajast.
Juhul, kui poliitikut stuudiosse ei saada, siis tulevad žurnalistid muidugi ise kohale ning passivad Toompea lossi koridorides või Stenbocki maja ukse taga. Jälle loomulik ja professionaalne tegevus, kuid ebaprofessionaalne on see, kui ajakirjanik tormab rahvasaadikule, mikrofon õieli, peldikusse järgi, mida on samuti korduvalt juhtunud.
Ja veel eriti ebaprofessionaalne on teguviis, kui poliitikute sõnu moonutatakse või rebitakse kontekstist välja, asetades neid hoopis teise valgusesse. Ükskõik, mida keegi ei ütle, leitakse sellele negatiivne varjund. Kui muuks ei kõlba, siis pealkirjaks ikka, olgugi, et loos endas seda „magnetit“ rohkem lahti ei seletata.
Laiskus, sageli ka rumalus, samuti pahatahtlikkus ja kallutatus on need jooned, mis meie ajakirjanikke iseloomustavad, et mitte öelda painavad.
Siin on jälle näited varnast võtta, kui Mart Helme rääkis hanerasvast või kui Raivo Aeg rääkis Õhtulehe käitumisest.
End täiesti puutumatuna ja kohati süüdimatuna tundev ajakirjandus tegi seakisa meedia ähvardamise teemal, kui Aeg palus uurida, kas Õhtulehe poolt läbi viidud jälitustegevus oli seadustega kooskõlas. Lasi uurida ja selgus, et on okei. Kõik. Kuigi isegi Tartu ülikooli ajakirjandusekspert Ragne Kõuts kritiseeris seda, et lapsi jälitati ja pildistati, sellekohane punkt sisaldub ka meedialiidu eetikakoodeksis, kuid ometi asuti ministrit ründama.
Taoline süsteemne ja kohati haiglaslik rünnak on muutunud justkui klaperjahiks või sotsialistlikuks võistluseks, et mitut ministrit üks või teine meediamaja suudab lahti kangutada.
Ja sellisel puhul pole enam tegu ühiskonna valvekoera, vaid marutõbise peniga, kes nakatab oma lõugamisega tervet ühiskonda.
Loomulikult saavad kõik aru, et selline meediapeks ja hüsteeria tuleneb maailmavaatelisest konfliktidest, kultuurisõjast, kui soovite.
Sageli alamakstud ajakirjanikud kalduvad sinna vasakule poole, kust leiab ka teisi kultuuriinimesi. Seda agendat tuleb ka arendada ja seda põldu järjepidevalt künda. Asi pole ju mõne poliitiku ütluses või käitumises, vaid selles, millisesse erakonda ta kuulub. Parempoolsed ja konservatiivsed jõud tuleb võimust eemale togida ükskõik, milliste vahenditega.
Maailmavaadete kokkupõrgete ilmekaks näiteks oli hiljutine isadepäev, kus mitmes kanalis/väljaandes eksponeeriti Ameerikast kaksikud hankinud homopaari.
Kogu selle protsessi tagajärg on aga see, et inimesed kaugenevad peavoolumeediast, nad tarbivad alternatiivseid kanaleid, sotsiaalmeediat või ei huvita see kõik neid üldse ja tegeletakse hoopis muude asjadega.
See on aga järjekindlalt tarbijaid, see tähendab tiraaže ja reitinguid, kaotava meedia jaoks hoop, mis teda veel tigedamaks teeb ja suu päris vahutama ajab. Nagu marutõbise koera puhul ikka.