13.07.2024
Tihtipeale ei tea me seda, kes tegelikult on inimene, kellega sa töötad, keda usaldad ja kellega jagad oma vaateid ja isegi saladusi. Kuid saabub hetk, kui teatud asjaolude kokkulangevuse tõttu või siis kogunisti pikaajalise plaani täitumisel rebitakse maskid maha.
Mulle ei meeldi see stampkujund, eriti pärast pandeemiat, aga ütleme seekord nii. Maskid rebitakse maha, ja alt tulevad nähtavale… maskid.
Ja läheb inimene hiljutiste vastaste leeri, ja hakkab inimene rääkima ja avaldama oma äsjaste kaaslaste kohta seda, mida oli ja ka seda, mida ei olnud. Naudinguga, üritades tekitada endistele kaasvõitlejatele võimalikult rohkem piinlikkust, valu ja vigastusi, nagu mõned võitlusspordi löömamehed, kes tahavad mitte lihtsalt nokauteerida vastast, vaid purustada tema ribid, lõua- ja ninaluu ning sülitada seejärel lamajale näkku.
Seepärast mulle isegi imponeerivad sellised poliitikud, nagu Tanel Kiik, kelle olemus on talle ülekantud tähenduses irvitavasse näkku ja soengusse löödud. Eile jooksis lõbusalt lambakarjaga, täna jookseb koos seda lambakarja sööma tulnud Tambovi šaakalitega, homme jälle lammaste juures tagasi. See on niivõrd lihtsakoeline tegelaskuju, et seal pole mitte mingit intriigi. Ütles ta ju Ratase büroo juht olles, et umbkeelsete vabastamine keeleeksamist aitaks eestlastel ja teistel teineteist paremini mõista. Aga näiteks Marko Mihkelson osutus väga mitmekihiliseks natuuriks – kes oleks võinud arvata, et ta nii leidlik lastepiltnik on, kes oskab valida ennenägematuid (isegi politsei poolt) rakursse.
Kui Kiige endine erakonnakaaslane Jaak Aab on jällegi äärmiselt lihtne natuur ja ei kätke endas mitte mingit loodussaladust, siis Jüri Ratas on osanud eksitada isegi nii vana kala, nagu mina. Kahtlemata palju keerulisem isiksus, Savisaare vihmavarjupoisist kukutaja, kes vähemalt näeb eesti mehe moodi välja. Ei ole mõni imelik Mikser. Kui aga meenutada, kui palju aastaid on Ratas olnud Jana Toomi kelgunöör, siis mõtled, et kas temast eesti riigimehena kunagi veel asja saabki. Isegi mitte sellepärast, et ta oli eestlasi vihkava kremljadi käsutuses, vaid et suure noore mehe Jüri Ratase hohlomaa stiilis kujundatud kaelarihm olid niivõrd vulgaarse isiku kätes.
See, et EKRE raskeimatel aastatel kõigi teistega sotse ja oravaid vapralt paljastanud ja nüüd siis nii sotside kui reformarite tagaust kraapinud eestimeelse erakonna liikmed nii tegid, on muidugi patoloogia. Minu arvates inimesed, kes ise alles mõistsid nördinult hukka marodööritsevat poliitprostitutsiooni (kui ülejooksikud lahkuvad koos nende poolt tüssatud valijate antud mandaatidega), tegid nüüd täpselt sama asja, on selles elus millestki kindlasti ilma jäänud. Mitte rahast, karjäärist ega kuulsusest, vaid eneseväärikusest. Aga see ju ei maksa tänapäevases Eestis. Ei müü. On meesšovinistlik, rassistlik ja „ei ole OK“. Mis mõttes on inimene eneseväärikas, see on ju mitte eneseväärikate põlgamine, täielik sallimatus.
Tegelikult on mul absoluutselt ükskõik, kui keskerakondlasi sotsideks ja reformierakondlasteks ümber lõigatakse. Riigikogus on nüüd puhtal kujul venekeelne savisaarlaste-jakuninlaste fraktsioon, puudu on ainult Stalnuhhin, kes seal käis, georgi lint rasvunud rinnas.
Kui aga konservatiivid valguvad Eesti ainsast rahvuserakonnast riigivaraste, venestajate, pedestajate ja islamiseerijate leeri, ületab see minu taluvuse piiri. Kui kama on siis end ajutiselt rahvuslasteks kuulutanud ülejooksikutel eestlastest, kui poogen eesti keelest, kultuurist, põhiseadusest ja rahvusriigist…
EKRE-st lahkus ca 700 „traditsiooniliste väärtuste kaitsjat“, kes nüüd vabalt võivad valida Mihkelsoni. Minge nüüd käsikäes, tehke pilte.
Edu enese edasimüümisega.
Ivan Makarov