22.06.2024
„Meie Kiriku“ peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias:
„Loodav erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid on avaldanud oma programmilised seisukohad, kust võib muuhulgas lugeda: „Toetame kindlalt Ukraina võitlust vabaduse eest. Ukrainlased peavad saama ise otsustada oma riigi saatuse üle ja meie austame Ukraina otsuseid.“
Öeldavasti tahab ERK erineda EKREst selgesti väljendatud toetuse poolest Ukrainale. Loogiline, kui asja juures on Põlluaas, Madison, Kiige, Kaalep jt.
Minule jääb aga arusaamatuks, miks peaks üks ennast rahvuslaste ja konservatiividena määratlev seltskond mainima programmilistes seisukohtades ainsa välisriigina just Ukrainat. Mis mõttes on Ukraina eesti rahvusliku kreedo osa?! Pigem on see rahvusaate seisukohalt hereesia, väärusk.
Minu enda positsioon seoses Ukrainaga on järgmine. Ukraina on meile võõras slaavi riik. Minul kui eestlasel ei ole Ukrainaga mitte mingisugust patriootilist ühtekuuluvustunnet. Ma ei räägi inimlikust kaastundest rahva suhtes, keda on tabanud ülekohtune sõda, ma räägin sellest, et Ukraina ei ole Eesti identiteedi osa. Mulle on äärmiselt võõrastav vaadata Ukraina lippe Eesti avalikus ruumis. Ma lükkan otsustavalt tagasi selle, kui Ukraina pooldamisest tehakse eestluse lojaalsustest. Ma pean silmakirjalikuks ja küüniliseks Ukraina küsimuse ärakasutamist oma populaarsuse kasvatamise nimel.
Ja muidugi olen ma rahu poolt. ERK väljendab samuti toetust rahule, ent täpsustab: „Humanistidena pooldame rahu sõlmimist niipea kui võimalik, aga rahutingimused peavad tagama Ukraina ja teiste Euroopa riikide iseseisvuse, julgeoleku ja territoriaalse puutumatuse.“
Eesti ametlik doktriin vist on, et õiglase rahu saabumiseks tuleb Venemaa põlvili suruda ja tükeldada. Kuidas Venemaa „rahule sunnitakse“ ja millist hinda on Eesti valmis maksma, sellest ei ole dokumendis juttu.
Minu jaoks määrab Ukraina küsimus ära suhtumise ERK-sse. Nagu öeldud, Ukraina tegemine meie rahvusliku kreedo osaks on mulle täiesti vastuvõetamatu.”