Mehed peavad seisma naiste eest, kuid mitte soolise võrdõiguslikkuse kampaaniate kaudu

Naisõiguslus leiaks toetust paljude meeste seas, kui seda ei juhiks marufeministlikud meestevihkajad, vasakliberaalsed ideoloogid ja traditsioonilise pere vaenlased. Enamik mehi toetaksid naisi, kes tahavad võrdsust, õiglust ja turvalisust, kuid marksistlike amatsoonide kriisked peletavad neid kaitseasendisse.

BNS kirjutab: Värskest videost pealkirjaga “Võrdsem Eesti” ilmneb, et Eesti võiks Euroopa soolise võrdõiguslikkuse skaala kesktasemelt teha märgatava arenguhüppe naiste ja meeste võrdsuse suunal, kui ka mehed soolise võrdõiguslikkuse edendamisele kaasa aitaksid. Meestele peaks sooline võrdõiguslikkus korda minema, kuna see on õiglasema elukorralduse küsimus, millest on laialdane kasu kogu ühiskonnale, sealhulgas meestele endile, vahendab sotsiaalministeerium.

Juba tähistus “sotsiaalministeerium” kõlab hoiatavalt, sest just sealt on tulnud terve hunnik kampaaniaid, mis on kantud vasakliberaalsest ideoloogiast – LGBT-d, radikaalfeminismi ja muid “uusväärtusi” propageerivad.

Soolist võrdõiguslikkust peetakse Eestis endiselt „naiste teemaks“. Osaliselt on selline arvamus mõistetav – sooline ebavõrdsus ja seda toetavad iganenud soolised stereotüübid ning soopõhine vägivald halvendavad jätkuvalt paljude naiste igapäevaelu ja võimalusi. Tasustamata hoole- ja kodutööde ebavõrdne jaotus jätab jälje naiste tööalastele väljavaadetele.

Selline sõnastus mõjub taas peletavalt – “iganenud soolised stereotüübid” kõlab väga neomarksistlikult ning “tasustamata hoole- ja kodutööde ebavõrdne jaotus” on teema, mida kampaania korras küll ei lahendata. Need tööd tuleb peresiseselt jaotada, mitte kampaaniatest lähtudes.

Järgmisena minnakse otseselt meeste kallale:

Samas on ka poistel ja meestel sooga seonduvaid probleeme, mis samuti on paljuski põhjustatud iganenud soolistest stereotüüpidest, mis mõjutavad nii ühiskonna suhtumist ja ootusi poistele ja meestele kui ka nende enda käitumist, enesekuvandit ja heaolu.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse rõhutas, et märgatavaks arenguhüppeks on vajalik, et ka mehed tajuksid soolist võrdõiguslikkust enda jaoks vajaliku ja kasulikuna.

„Selleks peavad ka riiklikud ja kohaliku tasandi poliitikad pöörama tähelepanu naiste ja meeste kohati erinevale olukorrale ja võimalustele ja aitama lahendada nii meeste kui naiste soospetsiifilisi probleeme,“ märkis Kuuse. „Vähemoluline ei ole ka see, et ka naised oleksid meeste rollide ja mehelikkuse mõiste muutumisele avatud ning toetaksid seda.“

Siit kerkib esile juba ka meeste muutmise kava ehk siis midagi “toksilise maskuliinsuse” vastast, mehelikkuse mõiste muutmine. See on suund uute miniseelikus ja tikk-kontsadega mikkpärnitsate poole. Sellele viitab ka soovitus: “Kui näed sooliselt piiravaid reegleid, näiteks et tüdrukutele ei võimaldata lasteaias maadlustunde või poisse ei julgustata koolis osalema toidu tegemise tunnis, siis seisa neile vastu.”

Tundub väga barrikaadidele viimisena, sest absoluutne enamus tüdrukutest ilmselt maadlustrenni ja poistest toidutegemise õpetust ei soovi. Kes soovib, see saaks ilmselt ka need tunnid ära tehtud.

“Poisina on tõenäoline, et panustad oma haridusse vähem, sest õpikutarkus ja head hinded pole edu jaoks kõige olulisemad. Ülikooli sa pigem ei lähe või jätad pooleli, sest oluline on varakult hakata raha teenima.” Et sellist olukorda muuta, pole ilmselt kampaaniaid vaja, vaid noormehed juba kogevadki hariduse tähtsust, sest kõrgepalgalised kohad nõuavadki haridust.

Muidugi on ka asjalikke soovitusi, näiteks hoiduda seksistlikest naljadest, võimaluse korral kasutada oma õigust isapuhkusele  ja  “Ära osale oma laste kasvatamises ja koduses elus, nagu sa oleksid külaline või abistaja. Jaga oma partneriga koduseid töid võrdselt ja ära oota, et sind palutaks.” Kuid kogu see kampaania on siiski suunatud traditsioonilise mehelikkuse vastu.

Mehed ei pea tingimata muutuma naiste-sarnaseks, sest juba füüsiline erinevus on aluseks, miks teatud asjad on traditsiooniliselt meeste või naiste teha. Usutavasti teeb enamik naisi siiski pigem süüa kui ronib katusele tuule poolt lahtikistud plaati kinni naelutama. Riigikaitse jääb samuti pigem meeste alaks, eriti kui sõjaoht reaalseks muutub, samas kui lapse rebenenud püksid nõelub kinni ema. Selliste traditsiooniliste tööjaotuste vastu võitlemine ei ole normaalne ega ole ka naisõiguslus.

Kui peres on armastus, siis lahendatakse koormused isekeskis ära ning ka tulevikuväljavaated saavad selgeks räägitud, selleks pole vaja soorolle ümber kirjutada. Mehed võiksid tõepoolest proovida rohkem naisi igati aidata, neile kõik võimalused kindlustada ja käituda nendega kui võrdne võrdsega, kuid seda südame, mitte ideoloogilise kampaania sunnil.

Sotsiaalministeeriumi kampaaniad on vasakideoloogilised ja seda on ka kõnealune ettevõtmine, mis meenutab Lääne kampaaniaid meeste muutmiseks feministideks.