Meie ajastu paradoksid: liberaalide teooria ja praktika on vastuolus

„Mulle väga meeldivad meie liberaalide loosungid. Ma olen kõigi nende nõudmistega nõus!

Läheksin isegi nende meeleavaldusele loosungiga Ei valedele! Jah vabadusele! Peaksin seal kirgliku kõne Vale ja totalitarismi vastu, Tõe ja vabaduse kaitseks.

Plakatid on neil ju õiged!

Võrdne kohtlemine. Avatus ja sallivus. Sõbralik Eesti. Igal inimesel on õigus vabalt valida, missugust elu ta tahab elada. Ei riik ega teised inimesed ärgu keelaku mitte kellegi õnne. Kellelgi ärgu olgu Tõe monopoli. Ära halvusta seda, kes on teistsugune kui sina.

Ei rassismile! Maha ksenofoobia! Ärge kiusake seksuaalvähemusi! Kedagi ei tohi tema usu pärast mõnitada. Igaühel on vabadus valida oma poliitilised eelistused, kedagi ei tohi selle valiku pärast hukka mõista.

Väga ilus. Kirjutan alla. Olen oma artiklites sellest väga palju kirjutanud!

Aga, sõbrad, praktika ei käi meie liberaalidel miskipärast teooriaga ühte sammu. Teooria on üks, reaalsus on teine. Loosung on ilus, nende tegevus ei ole enam nii ilus.

Mõtleme näiteks võrdse kohtlemise nõudele.

Miks meie valitsust tohib natsivalitsuseks nimetada või ekreikkeks, või veel hullemini, lausa ropusti, – aga valitsuse liikmed opositsiooni kritiseerida ei tohi? Siis on see kohe sobimatu “retoorika”?

Natsid olid fašistid, ühe konkreetse ajaloolise partei liikmed, natsionaalsotsialistid, aga EKRE on konservatiivne erakond, mitte sotsialistlik. Natse tuleb otsida sotside hulgast. Opositsioonist, kullakesed!

Natsid pidasid kunagi maailmasõda, EKREl ei ole kavatsustki mingeid teisi riike vallutama minna. Nad tahavad Eesti uuesti jalgadele tõsta. Ka ei ole neil plaanis juutidele ega isegi  sotsidele koonduslaagreid ehitama hakata. Opositsioon aga on avalikult tunnistanud, et nende ainus eesmärk oma nelja aastase riigikogu töö ajal on see valitsus kukutada. Kas see pole sõda?

Kõik teevad ju vigu? Isegi kõige targemad. Küllap ka EKRE. Ja tark on alati rõõmus, kui keegi veel targem talle neid vigu näitab. Sest arukas inimene tahab midagi teha hästi, ja on tänulik, kui keegi teda selles aidata oskab ja tahab. Kaikaid kodaratesse oskab loopida iga kolmanda klassi kahemees.

Aga nii vaimuvaesed on need EKRE vihkajad, et nad isegi nende tõelisi vigu ei oska märgata. Ja ega nad ju tahagi aidata, nad tahavad neid Toompealt alla visata.

Nii lihtne on ju võtta ajaloost üks valmis plakat ja seda lehvitada? Kindel asi, sest natsid olid ju üdini pahad, ja keegi ei julge praegu vastupidist väita.

EKRE liikmeid tohib vabalt sõimata natsideks, ekretiinideks, rassistideks, vihakülvajateks, fašistideks, putinistideks, kremli käsilasteks, populistideks, äärmuslasteks, kasulikeks idiootideks. Ja nii edasi.

MITTE ÜKSKI võrdse kohtlemise eestkõneleja ega inimõiguste eest võitleja ei ole kordagi neid sõimajaid korrale kutsunud!

Kes külvab vihkamist: kas see, kes jagab inimesed vastandlikeks gruppideks ja nõuab teatud vähemustele eesõigusi ja ülejäänutele karmi (“vihakõne”) tsensuuri, või see, kes sellist ebaõiglast käitumist paljastab ja hukka mõistab?

Hei, liberaalid, kuidas teil häbi ei ole? Teie silmakirjalikkus, kahepalgelisus ja inimeste ebavõrdne kohtlemine on nii selgelt nähtav igaühele, kel mõistus veel selge on. Teie loosungid on tühjad sõnakõlksud, teil ei ole iial kavatsustki kõiki inimesi võrdselt kohelda!

Konservatiiv tuleb maa sisse tampida, sest ta suudab veel näha reaalsust ja tahab hakata looma tervele rahvale turvalist ja normaalset elukeskkonda.

Seadust võib rikkuda, kui seda teeb “liberaal” omasuguste kasuks. Mitte ükski ajakirjandusväljaanne peale Objektiivi ja Uute Uudiste ei ole siiani hukka mõistnud sotsiaalministeeriumi omavoli, maksumaksjate raha röövimist oma lemmikute huvielu kinnimaksmiseks!

Objektiivi sõimatakse, Objektiiv ei olevat ajakirjandus, aga Objektiiv eksisteerib tänu kodanike, eesti rahva toetusele.

Järelikult on päris suur hulk inimesi, kellel on Objektiivi vaja, kes mõtlevad niisamuti nagu Objektiivi tegijad!

MIKS Objektiivi sõimajad NEID inimesteks ei pea? “Sama palju inimesteks”?

Pealegi on Objektiiv avalik, kõik võivad seda lugeda, ka need, kes teda rahaliselt ei toeta, erinevalt kõikidest muudest väljaannetest, kes lubavad oma artikleid lugeda ainult raha eest.

Kas on mõni võrdõiguslane või inimõiguslane iial kaitsnud liberaalse ülekohtu all kannatavat konservatiivi?

Need on meie ajastu paradoksid. Teooria ja praktika on omavahel teravas vastuolus.“

Malle Pärn, kolumnist