Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

“Meil on probleem – bürokraatia küündimatus kasvab üle kahjurluseks!”

-
24.04.2020
Niipea kui meditsiinitöötajad hakkavad midagi oma teadmiste ja kogemuste najal saavutama, on bürokraatia kohal ja neid tagasi hoidmas. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Kolumnist Karl Olaf Rääk vaatleb tõsiseid bürokraatlikke probleeme võitlus koroonaviirusega, võttes aluseks  Apollo 13 astronautide kuulsa häireteate juhtimiskeskusele: “Houston, we’ve had a problem.”

“Meil on probleem. Tõsine probleem. See puudutab küündimatut, süüdimatut ja karistamatut bürokraatiaaparaati, mis isegi ei vaevu enam oma olemust peitma.

Me ei räägi siin ametnikest kui inimestest. Tõenäoliselt on ükskõik millise ametkonna töötajad eraldi võttes kenad ja normaalsed. Meie emad, abikaasad, koolikaaslased, tuttavad, vennad,  õed, isad. Me räägime bürokraatlikust süsteemist, mille need toredad inimesed moodustavad.

Vaatame näiteks Terviseameti käitumist kriisi ajal. Üks eksimus ajas teist taga. Praktiliselt kõik prognoosid, mida tehti, osutusid valeks. Andmed, mida väljastati, olid ebaõiged. Mitut masti abipakkumised, mis oleks kriisi kulgu muuta ja leevendada võinud, lükati tagasi. Kui ameti tegevust distantsilt vaadelda, siis tegemist oleks nagu vaenlase poolt saadetud diversioonisalgaga, mille eesmärk on Eesti rahva kahjustamine.

Paar viga on eksitus, seega vabandatav ja parandatav. Vigade tuima järjekindlusega kordamine on tahtlik kahjurlus. Eriti juhul, kui vigu keeldutakse tunnistamast.

Siit jõuamegi järgmise punkti ehk tahtliku vastutöötamiseni.

Kuressaare haigla, mis osalt ka Terviseameti tegevusetuse tõttu koroonalahingu eesliinile sattus, oli ametnikega algusest peale hädas. Abipalvetele ei reageeritud. Väidetavalt ei liikunud info õigeid kanaleid pidi.

Saarlased tulid häda sunnil tõelise innovatsiooniga välja. Nad korraldasid oma töö ringi nii, et teste oli võimalik kiiresti ja efektiivselt läbi viia.

Kas Terviseameti personal tervitas väärt ettevõtmist ja soovitas uued meetodid igal pool kasutusele võtta? Vastupidi. Bürokraadid keelasid isetegevuse ära. Kui üritusele oli ots peale tehtud, siis tuldi välja sama ideega, aga nüüd juba enda nime alt.

Vaata seda olukorda kuidas tahad, siit ei paista muud kui kiuslikku vastuseisu. Samuti soovi varjata fakti, et riigis ei olnud optimistlikele raportitele vaatamata piisaval määral testkomplekte ja seetõttu takistati haiguse avastamist nii palju kui võimalik.

Järgmine tagasilöök tuli ebasoosingusse langenud saarlastele siis, kui nad hakkasid rakendama tõhusaks osutunud odavaid ja lihtsaid ravimeetodeid, nagu C-vitamiini süstid immuunsuse tugevdamiseks.

Kõrvalepõikena võib märkida, et meie kutsutud ja seatud spetsialistid väitsid nagu ühest suust, et tollesama C-vitamiini mõju kohta ei leidu arvestatavaid teadusuuringuid. Samas võib vähimagi huvi korral selliseid uuringuid sadade kaupa leida. Ametnikud ja osad arstid jäid aga veendumusele, et uuringuid ei ole ja kasutada ei tohi. On see rumalus või teadlik vale? Vastust teab vaid kirdetuul.

Kuna tegemist oli järjekordse isetegevusega, siis reageeriti kiirelt. Ametnikel tekkis suurepärane plaan: liiga hästi toibuvad haiged tuleb saare isemõtlejate käest ära päästa. Just nagu filmis “Mehed ei nuta”, mille tegevus toimus iroonilisel kombel samuti saare peal.

Ametkondliku sissisõja järgmine vaatus on saare haigla juhtkonnale kaela saadetud audit. Ravimeetodite hindamine käib mõistusevastaste reeglite järgi – ka mitu nädalat varem haiglasse sattunud patsientide ravi hinnatakse 9. aprillil välja antud Põhja-Eesti Regionaalhaigla ravijuhise, ehk siis reeglite järgi, mida ravi toimumise ajal olemas ei olnud. Lisaks, need pole kohustuslikud ega üldkehtivad.

Vägisi jääb mulje, et rakendatakse stalinlikku põhimõtet: andke meile inimene, küll me süüdimõistva paragrahvi leiame.

Parimagi tahtmise juures ei saa aktsioonist välja lugeda muud, kui ametkondlikku kättemaksu haigla juhtkonnale selle eest, et need olid liiga aktiivsed, toimisid parima äratundmise järgi ja oma peaga mõeldes.

Veel saame teha kokkuvõtte, et bürokraatiamonstrumil ei ole inimeste tervisest sooja ega külma. Hinnatakse vaid olemasoleva olukorra säilitamist ja käskudele allumist. Kui täidetakse bürokraatide käske ja inimesed sealjuures hukka saavad, on kõik korras. Kui aga bürokraatide juhtnööre ära ootamata elusid päästma asutakse, siis tuleb allumatuid meedikuid täie rauaga karistada. Päästmise edukus on sealjuures raskendav asjaolu.

Probleemil on veel üks hirmuäratav tahk. Nimelt ametkondlik ringkaitse, mis algab päris tipust. Üks minister ei taha teisele halvasti öelda, ehk siis juhtida tähelepanu puudujääkidele töös. Teine minister ei taha rikkuda head läbisaamist enda kaastöötajate ja alluvatega. Juhtugu mis tahes, keegi ei otsusta ega arva midagi. Tardunud olekut tuleb säilitada. Oodatakse, et äkki lahenevad asjad kuidagi ise ära. Vahepealne aeg  täidetakse pressikonverentside ja mõttetühjade sõnavõttudega.

Vales kohas avalduvad pehmus ja otsustamatus toovad kaasa massilised kannatused. Kas olulisem on kellegi solvumine või üldine heaolu? Kuidas on võimalik asju paremuse suunas liigutada, et bürokraatia hävitavat mõju vähendada?”