Jüri Kukke loeti Nõukogude korra ajal poliitiliselt äärmiselt vildakate vaadetega noormeheks. Ta ei olnud komsomol, aga ülikooli sisseastumisel seda nõuti, nii sai temast kommunistlik noor. Komparteisse astus J. Kukk sõjaväes. Ta lõpetas ülikooli füüsikalise keemia alal ja temast sai TRÜ õppejõud. 1975/76. a. viibis ta õppealasel komandeeringul Prantsusmaal, mille tagajärjel J.K. tõekspidamised muutusid kardinaalselt. See saigi talle saatuslikuks ja teda hakati tühistama.
1978. a. panigi Jüri Kukk oma parteipileti lauale. Ülikoolis sai see põhikonfliktiks, Kuke tahe, OMAL SOOVIL parteist välja astuda. Kommunistliku Partei põhikiri sellist võimalust aga ette ei näinud. “Mõõdukad” pakkusid Kukele varianti – KP-st välja arvamine parteitööst eemale jäämise tõttu, mis oli lubatud ja mida aeg-ajalt ka kasutati. (See oli mõeldud ennekõike vanuritele, kes parteitööga enam kokku ei puutunud ning kes oma seniilsuse vm. tõttu võisid KP-le ebameeldivateks osutuda).
Kukk sellega ei nõustunud. Sest omal soovil ei saa lahkuda ainult kuritegelikest organisatsioonidest, nagu näiteks maffia. Ta palus end vabastada ka Nõukogude kodakondsusest, soovides lahkuda perega Nõukogude Liidust. See tõi kaasa JK ülikoolist vallandamise. 1979. a. osales Kukk antisovjetlikus vastupanuliikumises. Ta suhtles välisajakirjanikega, andes neile üle protestikirja Nõukogude vägede tegevuse kohta Afganistanis. See ei jätnud ükskõikseks KGB-d ja algas Kuke tagakiusamine.
1979. aastal ta arreteeriti, korraldati näiline kohtulavastus, kuid Kukk end süüdi ei tunnistanud. Ta vangistati kui poliitiline dissident. Kuna tal otsene süü puudus, taheti teda vaimuhaigeks tunnistada, see ei õnnestunud.
Märtsis 1980. a. mõisteti ta Nõukogude korra vastaste väljamõeldud valede levitamise eest 2 aastaks sunnitööle. Olles alates 1980. a. novembrist näljastreigis, viidi ta seaduse vastaselt, raskes seisundis, Venemaale karistust kandma. Seal Jüri Kukk ka suri öösel vastu 27. märtsi Vologda keskhaiglas ja tema põrm sängitati kohalikule kalmistule. 1989. aastal maeti ta pere ja sõprade nõudmisel Kursi kalmistule. Praegu on JK viimane puhkepaik Halliste kalmistul.
Jüri Kukk suri märtrisurma, astudes välja inimvabaduse kaitseks. Nähes vaba maailma elu Prantsusmaal, loobus ta oma kommunistlikust minevikust. Ta astus võitlusse vabaduse ja elamisväärse inimese tuleviku eest. See nõudis suurt julgust, isegi eneseületamist.
Jüri Kukk oli kangelane, olles eeskujuks kõigile Nõukogude süsteemi ohvritele.
Meie ei tohi unustada oma kangelasi ja ajalugu ei või korduda. Ei ole mõeldav, et meie vabadus sõnas ja teos seatakse ohtu. Kuid nähes täna meie valitsuse suunda punase poliitika poole rohepöörde varjus, vihakõne seadustamises ja Brüsseli direktiivide täitmises, võib see meid viia taas sovietlike õudusteni.
Tänane põlvkond ei mõista neid kannatusi, mida pidid inimesed tundma Nõukogude korra ajal. Nad ei saa aru, et oleme teelahkmel, kus peame sekkuma ja seadma esikohale eestlaste kui põlisrahva kestmajäämise. Et meie valitsus seisaks Eesti riigi huvide eest ja kaitseks meie inimeste õigusi. Et vastutusele võetakse valitsuse liikmed ja kõrged ametnikud, kes üritavad meie vabadust hävitada.
Ka pole kõigile enam kallis eesti keel ja meel. Oma riiki suhtutakse kui sümbolisse, tõsine vajadus selle järgi paljude meelest aga puudub. Meil tuleb oma suhtumist muuta, Eesti on meie esiisade ja emade maa, meil eestlastel ei ole teist.
Eesti peab jääma vabaks maaks, et meie järeltulev põlvkond saaks siin edasi toimetada, ehitada omale kodusid ja kasvatada lapsi.
Merike Lumi, EKRE Tartu valla osakonna esimees