Migrandid kui priviligeeritud klass – see õudus levib juba ka Eestis

Eesti peab viivitamatult panema piiri Lääne-Euroopas levinud praktikale, kus kergendavaks asjaoluks ja isegi privileegiks on välismaine päritolu ja põlisrahvast erinev rassitaust.

Tallinn-Väikeses väljub koos teiste inimestega tihti trammist lüheldane hindu välimusega mees, kellele punane tuli ei tähenda midagi – tema jaoks on tavaline ületada kolmekordne fooritulede jada keelava tulega, kui vaid autosid hetkel ligidal pole. Ja seda teeb ta alati massi inimeste ees, kes ootavad lubavat tuld.

Paljud ütlevad selle peale, et eestlased ja eriti siinsed venelased teevad sedasama – muidugi teevad, aga siin tulevad mängu mõisted “migratsioon” ja “integratsioon”. Kuigi ka riigi omad kodanikud rikuvad seadusi, oleme me suutnud luua süsteemi, kus sellised rikkumised on üldsuse silmis põlu all ja nende eest karistatakse.

Kui aga siia tuleb võõramaalane, kes ei räägi eesti keeltki, siinseid seadusi aga rikub täie mõnuga, on see näkku sülitamine oma uuele kodumaale. Võõral maal koduneda sooviv inimene peaks alustama kohalike seaduste austamisest, et pälvida põlisrahva lugupidamine ja seda isegi siis, kui kohalikud ise seadustest kinni ei pea.

Integratsiooniprotsesside läbikukkumise üheks peapõhjuseks ongi tavaliselt see, et migrandid ei austa kohalikke seadusi, kombeid ja tavasid ning “sallivuslased” ergutavad neid selles veel takkagi, luues neile vastutamatuse ja karistamatuse tunde. Kui keegi teeb välismaalasele märkuse, siis saab ta mistahes konflikti tekkides kohe kaela rassismisüüdistuse – kuigi ta kehutas vaid võõramaalast seadusi järgima.

Enamus Eesti “rassismijuhtumeid” ongi sellised, kus kohalikele ei meeldi võõraste üleolev suhtumine siinsetesse tavadesse ja nendepoolne seaduste eiramine. Kui see aga välja öeldakse ja tekib tüli, oskavad võõrad “sallivuslaste” õpetuse järgi “rassismi” üles kiskuda. Eriti räige oli Tartu neegrisolvamise juhtum, kus meedias levitatud videost ei saanud aru, kas seal üldse must mängus ongi, veel vähem võis aimata konflikti, aga kellegi nõudel pidi politsei absurdiga tegelema.

Ilmselt ei hakka keegi ka tollele hindule midagi ütlema, “vähemsallivad” loodavad vaid looduslikule valikule, mis kõrvaldab liigisiseselt suitsiidsed tegelased. Päris kindlasti aga ei saa vähemalt minusugustest inimestest kunagi sellele hindule sõpru, sest kui mina austan oma riigi seadusi, tema minu riigi omi mitte, siis pole me kaaskodanikud.

Pole siis vaja hindul mõne aja pärast joosta Delfisse rääkima sellest, kui külmad ja vaenulikud on eestlased ja kuidas ta sellest “rassistlikust” riigist lahkuda soovib – kohast, kus tõmmul mehel lasub diskrimineeriv kohustus oodata sarnaselt riigikodanikega rohelist foorituld.

“Sallivuslased” ei näi hoolivat sellest, et eestlased pole pimedad – nad näevad, kuidas Lääne-Euroopast sisse veetud mentaliteet teeb migrantidest priviligeeritud ühiskonnakihi, sest neid kaitstakse “rassismi” ehk seaduskuulelikkuse eest.

Alles märkis üks inimene sotsiaalmeedias, et Tallinna tänavatele on ilmunud neegritarid, kelle lapsevankrid on ülikallid ja -uhked – eestlannadel näeb selliseid haruharva. Kuskilt on Eesti neegritel saanud tekkida kõrge elustandard – vaesusele viitava välimusega musta lihtsalt ei kohta. Kindlasti ei tule see jõukus tööst, sest aafriklastest kõrgepalgalisi tippspetsialiste Eestis lihtsalt pole.

Läänest pärit migratsioonipoliitika on juba vundamendist saati rajatud niivõrd valele alusele, et midagi muud peale konfliktide ja lõpuks ka kodusõja sellest lihtsalt tulla ei saa – alustades kasvõi sellest, et võõraste armastamine on kohustus, mille eiramise eest karistatakse karmilt. Musta rassi ülesupitamine aga on juba mõnda aega vasakliberaalsete eurooplaste võimas enesenuhtlemise vahend.