08.05.2022
Mike Calamus
9. mai pidustused on kohe kätte jõudmas. Seda kas need mööduvad ka rahumeelselt saame varsti teada. On siiski oht, et võime näha midagi pronksiöö laadset, sest pinged on laes ning on mitmeid huvigruppe kelle huvides oleks näha eestlasi ja venelasi karvupidi koos.
Kindlasti ei ole Putinil jäänud märkamata eestlaste entusiasm Ukrainat sõjaliselt aidata. Oleme üks suurimaid relvastuse tarnijaid Kiievile ja väga häälekad Putini sõda hukka mõistma. President Kremlis seda niisama ei jätaks. Rahutused ja vene elanike „kiusamine“ Eesti „natside“ poolt võib tunduda talle soodne asjade kulg. Putinil on siin Eestis ustavaid järgijaid, keda on indoktrineeritud aastakümneid Kremli kanalite poolt ning kelle nostalgiline armastus kuulub Nõukogude Liidule. 5. kolonn on sobiv tööriist, et eestlasi karistada nende julguse eest ning nendele koht kätte näidata.
Hetkel on Eestis umbes 85 000 Venemaa kodaniku, üle 75 000 halli passi omaniku ja üleüldiselt kokku üle 300 000 Eesti venelase. Kui paljud nendest oleksid siiamaani lojaalsed Suur-Venemaale? Seda kui suur osa venekeelsest elanikkonnast on Eesti suhtes vaenulikult suhestunud on raske hinnata. Seda ei saa lihtsalt küsima minna ning loota ausat vastust. Küll aga saab paljude puhul nende suhtumisest omad järeldused teha. Kui ikka minna näiteks Tallinnas poodi ja öelda esimesena eesti keeles tere ning saades vastu здравствуйте, siis siit peegeldub suhtumine. Ei ole võimalik, et 30 aastaga ei ole sõna „tere“ selgeks saanud. Pigem on see, et ei taheta öelda. Antakse märku, et minuga peab rääkima vene keeles ja kortsutatakse siis veel ka kulmu kui seda ei osata. Eesti keeles sõna lausumine võib neile tähendada Eesti riigi ja kultuuri tunnustamist.
Venelaste Võidupüha tähistamine meie riigis on solvang kõikidele neile esivanematele, keda „vabastav“ Punaarmee vägistas, küüditas ning mõrvas. Sakslased nimetavad rahvakeeli enda memoriaali „tundmatu vägistaja hauaks“ ning seda headel põhjustel. Me kaotasime enda vabaduse võõrriigi vallutajatele ning nüüd peame rahulikul pealt vaatama ning tolereerima, kuidas ülistatakse meie terroriseerijaid.
Võidupäeval on Punaarmee võidu tähistamine ja NSVL ülistamine olulisem kui surnute meenutamine. Surnutele saab küünlaid viia ka Hingedepäeval. Lisaks on väga kaheldav, et need paarkümmend punasõdurit, kes sinna on maetud, omaksid sugulasi neile lilli toovate inimeste seas. Sõnum on selge – punaarmee saabas Eestimaa pinnal oli hea ning häid asju tuleb meenutada ning loota, et see korduks. Kõike seda alandust hõõrutakse eestlastele koguaeg silma ning meie lihtsalt leppigu sellega.
Olukord on võrreldav sellega kui Briti koloniseerijad oleksid orjapidajate kujud ülesse pannud Aafrikasse, kes hukkusid seal riigis ning siis nõuaksid tänasel päevalgi nende mälestusmärkide austamist. Ning siis kord aastas tuleb Briti kontingent vanu häid aegu tähistama ja kohalikud peavad olema madalamad kui muru omaenda riigis.
Seda halli hiirekeseks olemist surutakse ka eestlastele praegugi peale. Siseminister Jaani loeb sõnu peale ka eestlastele, et ei provotseeriks ning sama teeb ka Tallinna linnapea Kõlvart. Võidupüha tähistamine ise ongi üks suur provokatsioon, sest eestlastele tähendab see vabaduse kaotust.
Kas eestlane võib minna omal maal Eesti lipuga pronkssõduri juurde seisma ilma, et teda politsei ära ei viiks? Eesti lipp ise ei pidanud provokatsioon olema nii et kui vaikselt seista, siis ei tohiks probleemi olla? Seda näeme 9. mail, kuid varasemalt, aasta enne Pronksiööd, eemaldati Jüri Böhm koos Eesti lipuga Pronkssõduri juurest samas kui punalipud võisid vabalt lehvida.
Loodame, et see aasta on eestlased enda orjapõlve alandlikkuse seljatanud ning julgevad enda esivanemate maal päriselt peremehed olla. Tuleb anda selge ja tugev signaal valitsuse poolt, et Venemaad, Nõukogude Liitu või Putinit ülistavad žestid saavad karmilt karistatud. Hetkel on see valitsuse poolt puudulik olnud, on ainult olnud juttu rääkimisest provotseerijatega ja pehmetest trahvidest. Koroonapandeemia ajal sai Eesti Politsei praktiseerida märulipolitseid ja koerte rakendamist eestlaste peal, et ekspertiis peaks nüüd olemas olema. Kas on ka selgroogu kui tegemist on mitte-eestlastega?
Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke meetmeid. Neile, kes idoliseerivad NSVL või Putini Venemaad ei ole siin riigis kohta, tuleb tühistada elamisload ja saata riigist välja. Tööd leiavad nad kindlasti ka Venemaal – kuuldavasti kandideerib Venemaa sõjavägi parimaks tööandjaks sel aastal.
Sõjaolukorras on tegemist reeturlusega kui vaenulik riik on kõrgemale seatud riigist, kus hetkel viibitakse. Kindlasti tuleb keelata Vene kodanikel omada relvi Eesti Vabariigis. Relvaomanike liit toob välja, et Eestis elab 1300 Vene Föderatsiooni kodanikku, kes omavad Eesti relvaluba ja tulirelvi. Pronksiööl oli vandaalitsejaid 1500 ringis. Me kõik teame, et Eesti politsei jäi selle rahvamassi ohjeldamisega jänni. Nüüd kujutage ette, et nad oleksid relvastatud olnud.
Lisaks tuleb piirata vaenulike riikide sümpatiseerijate õigust kandideerida ja hääletada kohalikel omavalitsuse valimistel. Vastasel juhul tähendab see vaenuliku riigi poliitika teostamist kohalikul tasandil mida on näha ka näiteks Tallinna Linnavalitsuses, kus puudub igasugune tahe Vene tänav ümber nimetada Ukraina tänavaks vaid pigem minnakse rahvuskangelase Lembitu parki Ukraina väljakut rajama.
Eesti rahval on õigus nõuda 9. mai võidupüha igavest keelamist! Peab lõppema meie rõhujate mälestusmärkide avalikus ruumis ülistamine!
Mike Calamus
EKRE USA osakonna esimees