10.07.2022
Mike Calamus
Eesti vajab plaan B-d! Seda on EKRE juba aastaid rääkinud ja saanud selle pärast avaliku hukkamõistu osaliseks. Plaan B aga ei tähenda plaan A hülgamist, mis on meie jaoks NATO, vaid need täiendaksid üksteist. Alliansi toetus on meile edaspidigi eluliselt vajalik, et hoida Vene karu väravate taga.
Kui proua peaminister sarnaselt EKRE-ga tõi esile NATO kaitseplaanide nõrkuse, siis kas võime ausalt plaan B-st rääkida, ilma, et meid süüdistatakse NATO ühtsuse nõrgestamises ja liitlaste halvustamises? Ent kui Kaja Kallas kahtleb NATO-s, siis nimetatakse seda julguseks. EKRE on olnud ettenägelik ja julge, et rääkida asjadest nii nagu need on enne kui see muutus üleöö aktsepteeritavaks.
Kaja Kallast ei ole peavoolumeedia putinistiks ega kasulikuks idioodiks nimetanud, kuigi tasub meelde tuletada, et just reformierakondlane Jürgen Ligi kaotas sõjaväeluure ja tahtis sama teha ajateenistusega, sest meil on ju NATO. Ka kaitsekulude tõstmisega seoses Ukraina sõjaga oli alguses ainult Reformierakond laenamisele vastu, sest meile piisavat meie liitlastest. Mis on see poliitiline jõud, mis tegelikult ohustab Eesti julgeolekut?
Peaminister lobises välja, et NATO kaitseplaanid tooksid sõja korral kaasa Eesti ala okupeerimise ja alles kuue kuu pärast hakatakse seda tagasi võtma. Eesti poegadel on kindlasti hea riiki kaitsma minna teades, et nad lähevad kindlasse surma, selleks, et vaenlast nõrgestada – mitte teda võitma. NATO tähelepanu oleks suunatud Poolale ja meie võidelgu üksi Eesti rabades ja metsades sissisõda. Kuus kuud on piisav aeg, et viimasedki võitlejate grupid oleks allutatud ja teel Siberisse või hauda. Tänapäeva sõjatehnoloogia jätab metsavendadele vähe võimalusi end varjata. Ainukeseks lootuseks oleks NATO vasturünnak, mis ei pruugigi tulla.
Kuus kuud on piisavalt pikk aeg, et poliitiline reaalsus muutuks märkimisväärselt. Pärast poolt aastat kestnud sõda võivad sakslased ja ameeriklased hakata mõtlema „rahu“ peale nagu seda surutakse ka Ukrainale peale. Inimelude säästmise ja edasise sõjahävingu vältimise sildi all võidakse otsustada valge rahu kasuks, kus agressor saab jätta endale mõned Euroopa Liidu kauged „provintsid“, mille eest ei ole suured rahvad valmis surema. Eriti kui mängus on tuumarelvad. Kas Eesti vabastamine on tuumasõda väärt kui venelane selle lauale lajatab?
Oleme näinud jubedusi, mida vene okupandid on Ukrainas korda saatnud. Võib oletada palju Eestist kuue kuu pärast alles on enne kui NATO vabastajad peaksid teoorias siia jõudma. Kui palju Eesti naisi ja tüdrukuid on selleks ajaks vägistatud, palju on neid keda küüditati, palju on seina äärde maha laskmisele määratud? See ei ole aktsepteeritav! Eesti kaitse ja võidu peale minek peab olema NATO prioriteet alates esimesest päevast ja koos plaan B-ga saame suurendada enda ellujäämisvõimalusi.
Eesti kaitseminister ja juhtivad kaitseväelased proovivad esitada võiduna olukorda, kus NATO üksused on määratud meie ala kaitsele, aga nii, et nad ei asu siin. Kas tuhandete kilomeetrite kaugusel olevad üksused peaksid suurendama meie kohest julgeolekut? Kindralleitnant Heremi sõnul on Kaitseväe ettepanek kogu aeg olnud, et Eestit vajadusel kaitsma pidavad üksused on Saksamaal ning ohu korral tulevad kohe siia. Paberi peal saab ju nende üksustega arvestada, aga reaalne elu on hoopis midagi muud. Ei pea olema kolme tärni kindral, et näha selle loogika vigu. Ollakse valelikud maalides ilusama pildi ebaõnnestumistest.
Kujutame, et sõda algab ilma teavituseta ja venelane rühib Tallinna poole. Need Eestile määratud abiväed ei jõua kuidagi sel juhul Eestisse, sest selleks ajaks kui need üksused on formeeritud on Suwalki koridor kinni ja sellega katkeb ka maismaaühendus alliansiga. Mööda merd on mehi ja varustust väga riskantne tuua Venemaa Balti laevastiku ja miinide tõttu. Õhutransport ka ei päde, sest mahud on väikesed, nõuab palju ressursse ja jällegi väga riskantne vene õhutõrje pärast. Logistiliselt on Balti riikide puhul tegemist õudusunenäoga. Lisaks lähtub kõik see eeldusest, et sõja korral üldse tahetakse need NATO väed siia kotti tuua. Seda sama inimressursi võib vaja minna hoopis Varssavi kaitsel. Ühesõnaga – kui need väed ei ole Eestimaa pinnal, siis nendele ei saa lootma jääda.
Asjatundjad vaidleksid kohe vastu, et Eestile määratud üksused tuuakse kohale enne lahingute algust, sest ohumärgid ja info peatsest rünnakust on varasemalt teada nagu Ukraina puhul. Siin aga unustatakse ära poliitiline pool. Kui pinged on laes, siis kas Saksamaa kantsler tahaks õli tulle valada? See oleks ju provokatsioon kui pingete ajal tuuakse Venemaa piirile NATO grupeeringuid. Võib arvestada jutuga stiilis, et ärme ise pingete kasvule kaasa aita, vaid loodame naiivselt olukorra rahunemisele. Vastasel juhul väidab Kreml, et NATO moodustab ründegruppe emamaa invasiooni jaoks ning tuleb ennetavalt tegutseda, et ei korduks II Maailmasõja laadne olukord.
Mõlema stsenaariumi puhul oleme meie sõja ajal kaotaja rollis. Kui Kaja Kallase ringi tuuritamine, intervjuud ja „raudse leedi“ kuvand ei ole saavutanud NATO vägede suurendamist Eestis, siis ei tasu meedial ja avalikusel peaministrit taevani kiita. Sõnad võivad ju head olla, aga kui tulemust ei ole, siis on tegemist ebaõnnestumisega. Nimetame asju õige nimega, aktsepteerime reaalsust ja investeerime plaan B-sse!
Plaan B tähendab iseseisva kaitsevõimekuse suurendamist. Osa ressurssi selleks peaks tulema ka laenurahast. Lisaks kaitsesidemete tugevdamine Soome, Läti, Leedu ja Poolaga, et moodustada ühine kaitseallianss. Oleme geograafiliselt ja ajalooliselt samasuguses olukorras ning seepärast mõistame üksteist ja saame loota teineteisele. Käesoleva liidu saab integreerida NATO struktuuridesse. Mõneti sarnaneks see Euroopa Liidu armee ideega, kuid seda ei juhitaks kaugete prantslaste või komisjoni poolt ja mille eesmärkides saame kindlad olla.
Kaitseminister Laanetilt aga plaan B-d loota ei ole, kes peab pärast koalitsiooni lagunemist täitma ka siseministri ülesandeid. Tavaliselt nende kahe portfelli liitmine ühe inimese kätte on Aafrika läbi kukkunud riikidele omane, mitte demokraatlikule Euroopale. Reformierakond üleüldse on vastu reaalse kaitsevõime tugevdamisele, sest see lõhub nende eelarve tasakaalu ja kergem on loota teiste peale. Kaitsevõimesse raha suunamine on aga investeering meie tulevikku, sest ainult vaba rahva ja riigina leiame koha päikese all.
Mike Calamus, EKRE USA osakonna esimees, Calamus Enterprises tegevjuht